Kuigi antisemitismi kasutatakse sõnana sageli, suudavad selle tähenduses kokku leppida vähesed. Tegu pole pelgalt akadeemilise vaidlusega, sest ühtse definitsiooni puudumine tekitab teravaid poliitilisi pingeid, eriti kui teemaks on Iisraeli riik. Tartu Ülikooli judaistika lektori Anu Põldsami sõnul on selle iidse viha piiritlemine tänapäeval keeruline, kuna hõlmab ühtaegu nii hoiakuid, tegusid kui ka raskesti tabatavaid eelarvamusi.

"Kas kellegi vihkamine, ilma et sellega kaasneks vaenuteod, on taunitav – kas sellise suhtumise taga on eelarvamustest kantud hoiak või juba midagi enamat, nagu ideoloogia," mõtiskles Põldsam. See muudab piiri tõmbamise vaenulikkuse ja vaba arvamuse vahel sageli hägusaks.

Pildi muudab veelgi keerukamaks asjaolu, et ka juutide ja Iisraeli riigi vaheline suhe ei ole üheselt mõistetav. Mõne jaoks on antisemitism ja antisionism ühe mündi kaks külge, teise jaoks kaks täiesti eraldiseisvat nähtust.

Põldsami hinnangul on aga oluline eristada nähtuse pikka ajalugu ja selle tähistamiseks kasutatavat terminit. "On neid, kes on öelnud, et see on maailma pikima ajalooga viha, kuid antisemitismi mõiste on tegelikult palju noorem kui nähtus ise," selgitas ta. Eristus on tähtis, sest sõna "antisemitism" pole neutraalne kirjeldus, vaid teadlikult loodud poliitiline mõiste, mis andis vanale vaenule uue, pseudoteadusliku raamistiku.

Mõiste "antisemitism" võttis esmakordselt kasutusele Saksa publitsist Wilhelm Marr 1879. aastal. Algselt oli "semiit" 19. sajandil tekkinud keeleteaduslik termin, mis tulenes Piiblist, viidates Noa poja Šemi (Seemi) järeltulijatele. Marri käsitluses muutus see rassi tähistavaks mõisteks, mis kirjeldas juute kui olemuslikku ohtu rahvusele ja riigile. 

"Nii Marr kui Hitler uskusid, et eksisteerib mingi "juudi hing" või olemuslik omadus, mis ei kao ning ohustab alati enamuskultuure, kus juudid elavad," märkis Põldsam. Ajalooliselt on juudivaenulikkus olnud universaalne ja püsiv, ulatudes teoloogilisest vastasseisust kuni rassilise ja poliitilise vihavaenuni.

Stereotüüpide irratsionaalne olemus

Antisemiitlike väljendusvormide hulka kuuluvad nii sõnad, teod kui ka visalt püsivad stereotüübid. Anu Põldsami sõnul on üks antisemitismi tunnusjooni selle intensiivsus ja irratsionaalsus. "Seal puudub loogika. Kapitalistlikes riikides süüdistatakse juute kommunismis, kommunistlikes riikides aga peetakse neid kapitalistideks," tõi ta näite. Sama vastuolulisus peegeldub sotsiaalsetes hoiakutes: "Kui juudid elavad getodes, süüdistatakse neid eristumises ja sulandumata jäämises. Kui nad aga assimileeruvad, siis öeldakse, et nad üritavad riiki seestpoolt üle võtta või maailma valitseda."

Need stereotüübid kanduvad edasi ka kultuuriruumis, kus otsene kokkupuude juutidega on enamasti minimaalne. Sageli põhinevad need kuvandid ajaloolistel müütidel, kirjanduses ja rahvapärimuses edasi kantud uskumustel, mida ei ole kunagi kriitiliselt läbi töötatud.

Just seetõttu võivad antisemiitlikud arusaamad püsida ka ühiskondades, kus juudi kogukond peaaegu puudub. "Paul Ariste on kirjutanud juudist Eesti rahvausus – ta toob välja, et juba 19. sajandil levisid Eestis kristlikust maailmast tulnud väärarusaamad juutide kohta: nad tapavad kristlaste lapsi, joovad verd jne," nentis Põldsam.

Definitsioonide lahinguväli

Vajadus ühtse definitsiooni järele on praktiline – see aitab tuvastada valitsustel, organisatsioonidel ja institutsioonidel vihakõnet ning diskrimineerimist ja sellele reageerida. Tänapäeval on kasutusel kaks peamist raamistikku, mille ümber on koondunud nii toetajaid kui ka kriitikuid.

Kõige tuntum ja laiemalt kasutusele võetud definitsioon on Holokausti Mälestamise Rahvusvaheline Ühenduse (IHRA) 2016. aastal vastu võetud õiguslikult mittesiduv rakenduslik määratlus. Sellele tuginevad paljud riigid, sealhulgas Eesti, ja Euroopa Liidu institutsioonid. Dokumendi populaarsus peitub Anu Põldsami sõnul selle lihtsuses ja konkreetsuses. "Dokument ise on hästi napp ja konkreetne, olemas ka eesti keeles ning seda on lihtne kasutada," selgitas ta.

Siseministeeriumi usuasjade ja kodanikuühiskonna osakonna nõuniku Ringo Ringvee sõnul lähtub sellest ka valitsuse kinnitatud antisemitismi vastaste meetmete kontseptsioon. "Euroopa Liidu tasandil on liikmesriigid kokku leppinud, et kasutatakse IHRA määratlust. See aitab tagada, et saame antisemitismist ja selle väljendusvormidest ühtemoodi aru," selgitas Ringvee. Tema sõnul on see ka Eestis koolituste ja muude ennetusmeetmete lähtealus.

IHRA defineerib antisemitismi kui "teatavat taju juutide suhtes, mis võib väljenduda vihana juutide vastu." Selline tajupõhine lähenemine võimaldab hõlmata ühtlasi olukordi, kus rünnaku alla satuvad mittejuudid, keda ekslikult peetakse juutideks või seostatakse Iisraeliga. Definitsiooni selgitamiseks lisati omal ajal määratlusse 11 näidet, mis illustreerivad antisemitismi avaldumisvorme, rõhutades samas, et alati tuleb arvestada konteksti.

Just need näited on tekitanud dokumendi puhul kõige rohkem poleemikat. Põldsami sõnul viitavad seitse neist 11 näitest Iisraelile, mistõttu peavad kriitikud dokumenti liialt politiseerituks ja sõnavabadust piiravaks. IHRA järgi võib antisemitismiks pidada näiteks juudi rahva enesemääramisõiguse eitamist, väites, et Iisraeli riigi olemasolu on rassistlik projekt, või topeltstandardite kohaldamist, nõudes Iisraelilt käitumist, mida ei oodata üheltki teiselt demokraatlikult riigilt. 

Samas rõhutab dokument, et Iisraeli kritiseerimine sarnaselt ükskõik millise teise riigi kritiseerimisega ei ole antisemiitlik. Piir on aga habras. "Probleem tekib siis, kui kriitika Iisraeli riigi vastu hakkab sulanduma antisemitismiga – näiteks öeldakse, et "ma olen Iisraeli vastu, sest juudid kontrollivad ju meediat". See on piiripealne väide, kus ühest hetkest alates kaob vahe kriitika ja vihkamise vahel," selgitas Põldsam.

Ringvee tõi välja, et kohalikus kohtupraktikas pole IHRA definitsiooni seni kasutatud. "Eesti on varem selles temaatikas suhteliselt välja jäänud – juhtumeid on olnud vähe ja need on olnud ilmselged," tõdes Ringvee.

JDA: akadeemiline alternatiiv

Vastusena IHRA-le ja selle kriitikale loodi Jeruusalemma antisemitismi deklaratsioon (JDA), mis avalikustati 2021. aasta märtsis ligi 200 õpetlase allkirjaga. Peaasjalikult kasutatakse seda praegu akadeemilistes ringkondades. Selle preambul on IHRA suhtes selgelt kriitiline, esitledes end "parema alternatiivina". JDA on IHRA-st põhjalikum ja püüab tõmmata selgemaid piire.

Kontseptuaalselt peamise erinevusena määratleb JDA antisemitismi ühe rassismi vormina, samas kui IHRA käsitleb seda eraldiseisva eelarvamuse ja tajupõhise nähtusena. JDA suurim tugevus ja uuendus on Põldsami hinnangul selle niinimetatud positiivne programm. 

Dokument loetleb muuhulgas viis punkti, mis kirjeldavad Iisraeli-kriitilisi seisukohti, mida ei tohiks iseenesest antisemitismiks pidada. Nende hulka kuuluvad näiteks sionismi kui rahvusluse vormi kritiseerimine, tõenduspõhine kriitika Iisraeli riigi suhtes ning palestiinlaste õiguste toetamine, sealhulgas boikoti, investeeringute peatamise ja sanktsioonide kaudu.

"JDA lisab, et antisemiitlik on eitada juutide õigust elada ja õitseda Iisraelis nii individuaalselt kui kollektiivselt. Samas ütleb dokument, et ei ole antisemiitlik toetada palestiinlaste õigust poliitilistele, rahvuslikele, tsiviil- ja inimõigustele," selgitas Põldsam.

Teisalt sõltub enesemääramise toetuse sisu sellest, millist Palestiinat toetatakse. "Kui toetatakse riiki, mille enesemääratlus põhineb näiteks Hamasi nägemusel, siis see on probleem. Hamasi põhikiri eitab juudi rahvast kui rahvust – nende jaoks on juudid vaid religioon, mitte rahvus, ja juudiriigil pole Lähis-Idas kohta. Sel juhul saab Palestiina enesemääratlust toetades edendada midagi, mis sisuliselt ongi antisemiitlik," hoiatas Põldsam.

Samas on ka JDA pälvinud teravat kriitikat. Põldsami sõnul väldib dokument pea täielikult religioossest äärmuslusest kantud antisemitismi käsitlemist, kuigi paljud klassikalised stereotüübid pärinevad just kristlikest või islamiusulistest tõekspidamistest.

Veelgi problemaatilisem on deklaratsiooni punkt 15, mis väidab, et poliitiline sõnavõtt ei pea olema "ilmtingimata mõõdukas, proportsionaalne, vaoshoitud ja mõistuspärane". "See tekitab kohe küsimuse: kas see tähendab, et Iisraeli või juutide kriitikal ei pea olema tõenduspõhist alust? Paljude kriitikute jaoks on just see punkt üks suurimaid probleeme, kus jookseb piir," sõnas Põldsam.

Eestis pole JDA valitsusasutuste tasandil Ringo Ringvee sõnul kunagi arutluse all olnud. "See on pigem seotud akadeemilise vabadusega – huvigruppidel on õigus kasutada ükskõik millist määratlust või ka mitte midagi," tõdes ta.

Kokkuvõtlikult peegeldavad kaks definitsiooni laiemat poliitilist ja ideoloogilist lõhet. "On neid, kes näevad IHRA-s tööriista Iisraeli toetajatele ja JDA-s tööriista Iisraeli kriitikutele," nentis Põldsam. Taolised vaidlused pole pelgalt akadeemilised – need mõjutavad otseselt, kuidas ühiskond antisemitismi mõistab, milliseid seisukohti peetakse lubatavaks ja kus jooksevad sõnavabaduse piirid.

"Sõnavabadus on oluline, aga pimedast vihkamisest või eelarvamusest kantud sõna ei ole vaba, vaid aheldatud selle sama vihkamise ja eelarvamuste külge," tõdes Põldsam. Samas hoiatas ta, et kui igasugune kriitika tembeldatakse kergekäeliselt antisemitismiks, kaotab mõiste lõpuks oma kaalu ja tõsiseltvõetavuse.