Lagritsa (Eliomys quercinus) asurkondade taandumisele on hoogu andnud sobivate elupaikade vähenemine – avatud ja mitmekesised põõsastega alad on asendatud tiheda metsa või intensiivselt haritava põlluga. Elupaikade vähenemisega kaasneb ka toiduallikate vähenemine, mis mõjutab otseselt lagritsa elumust. Säilinud asurkondade kaitseks ja säilimiseks on vaja täpset tegutsemisplaani, mis ei ole võimalik teadmata kohalike loomade toitumisharjumuste muutuseid ajas ja ruumis – mida lagritsad mingis piirkonnas süüa eelistavad ning kas ja kuidas need eelistused hooaja jooksul muutuvad.

Just seepärast uuriti Belgias, kus lagritsaid veel looduslikult leidub, nende toitumist, et paremini kaitsta säilinud asurkonda. Lagritsa toitumist uuriti kahes teineteisest ligikaudu 50 kilomeetri kaugusel asuvas erinevas elupaigas Lääne-Flandrias: metsasel sisemaal ja rannikuluidetel. Maist oktoobrini pesakastidest kogutud väljaheidete analüüsid kinnitasid, et lagrits on kõigesööja – ta sööb nii taimi kui ka loomi –, kuid elupaikade vahel on söögieelistustes märkimisväärsed hooajalised erinevused.

Selgus, et taimedest domineerivad lagritsa söögilaual marjad, erinevad viljad, lehed ja õied. Seejuures on noored lehed ja õied põhitoiduks kevadel. Vilju, eriti põldmarju, söövad lagritsad oluliselt rohkem aga suvel ja sügisel. Toidulaud erineb ka elupaiguti: õisi söövad pigem metsas elavad lagritsad, vilju aga nii metsas kui ka luidetel elavad loomad.

Loomadest sööb lagrits enim mardikaid, nende esinemissagedus proovides oli kogu hooaja vältel kõrge - mardikaid leiti vähemalt pooltes väljaheidetes. Kevadeti söövad metsas elavad lagritsad sagedamini tigusid, luidetel elavad loomad aga tuhatjalgseid. Mõlemad kaltsiumirikkad selgrootud võivad olla olulised toitaineallikad paljunemisperioodil. Vähemal määral sööb lagrits ämblikke ja sihktiivalisi – ilmselt ei otsi lagrits neid sihilikult, kuid ei põlga ka ära, kui ette satuvad.

Belgia uurimuse andmed viitavad, et lagritsa edukaks püsimiseks on vaja viljakandvaid taimi, erinevaid putukaid ja elupaikade ühendatust. Toitumise erinevus kevadel ja sügisel peegeldab erinevusi toidu kättesaadavuses ja kinnitab lagritsa oportunistlikku toitumist.

Eestis tegutseb 2025. aastast teadlastest ja liigikaitseekspertidest koosnev Lagritsasõprade klubi, mille eesmärgiks on teaduspõhiselt planeerida lagritsa taasasustamist Eestisse.

Teadustöö ilmus ajakirjas Belgian Journal of Zoology.