Kui astronaudid naasevad rahvusvahelisest kosmosejaamast (ISS), märgivad paljud neist üllatavat kõrvalmõju: nende nägemine on muutunud.

Ligikaudu 70 protsenti pika kestusega missioonidel osalenud astronautidest on kogenud nägemishäireid. See on pannud NASA teadlased otsima põhjuseid, miks kaaluta olek nägemist mõjutab.

Esimesena märkas muutusi Sarah Johnson, kes viibis kuus kuud ISS-il. Tema sõnul muutus seni selgesti loetav tekst uduseks. Johnson pole aga kaugeltki ainus, kes on nägemise kehvenemise üle kurtnud. Mitmete astronautide sõnul tekib neil pärast Maale naasmist raskusi lugemisel ja halveneb ka kaugele nägemine.

Nägemishäirest on kujunenud üks peamisi terviseprobleeme, mis puudutab pikematel kosmosemissioonidel osalevaid astronaute. Erinevalt näiteks liikumishaigusest või lihasnõrkusest, mis taanduvad kiiresti, võivad nägemiskahjustused olla jäädavad.

Probleemi allikaks peetakse kaaluta olekut. Maal liiguvad kehavedelikud gravitatsiooni mõjul allapoole, kuid kosmoses jaotuvad need ühtlasemalt. See põhjustab näo paistetust ja koljusisese rõhu tõusu. Kõrgenenud rõhk võib muuta silmamuna kuju ja põhjustada nägemisnärvi turset.

NASA teadlased töötavad nüüd välja võimalikke lahendusi. Nende seas on spetsiaalsed kontaktläätsed, vedelikupeetust vähendavad ravimid ning treeningkavad, mis aitaksid säilitada normaalset vereringet. Katsetatakse ka seadet, mis peaks looma silmadele sarnaseid rõhuolusid nagu Maal olles.

Kuigi nähtus valmistab muret, võib teadustöö tuua kasu ka Maal elavatele inimestele. Uuringud aitavad paremini mõista, kuidas rõhk mõjutab nägemist, mis võib omakorda viia paremate ravivõimalusteni, näiteks silma siserõhu tõusust tingitud silmahaiguse nagu glaukoomi korral.