Üheksa kuud kosmoses veetnud astronaute tõotavad kimbutada maised mured

Kaheksa päeva asemel ootamatult üheksa kuud rahvusvahelises kosmosejaamas (ISS) veetnud astronaudid Suni Williams ja Butch Wilmore naasid hiljuti viimaks maale. Pikast kaaluta olekust taastumine võib võtta aastaid.
"Kosmos on kõige äärmuslikum keskkond, millega inimesed on kunagi kokku puutunud. Meie kehad pole loodud selliste tingimustega toime tulema," ütles Lõuna-Walesi Ülikoolis inimkeha füsioloogiat uuriv professor Damian Bailey BBC-le.
2015. aastal ISS-i pardal käinud briti astronaut Tim Peake märkis, et isegi kui orbiidile viimine võib tunduda suurepärane, muudab see inimkeha: "Su süda saab kergendust, su lihased ja luud saavad kergendust. Kujuta ette, et veedad nädalaid voodis lesides ning sul pole vaja kordagi püsti tõusta."
Lihaste puhul kehtib aga reeglina põhimõte: kasuta või kaota. Inimesed kasutavad maapeal isegi pelgalt püsti seistes mitmeid eri lihaseid, et keha tasakaalus hoida. ISS-ile iseloomulikule mikrogravitatsioonis ei saa need lihased rakendust.
Kuna veri ei pea enam gravitatsiooniga rinda pistma, et kehas ringelda, saavad süda ja veresooned kergendust, kuid muutuvad seetõttu nõrgemaks. Samal põhjusel nõrgevad ja muutuvad hapramaks ka luud.
"Iga kuu kaob umbes üks protsent astronautide luu- ja lihasmassist. Tegemist on kiirenenud vananemisega," ütles Bailey. Videotes võib tihti näha, kuidas pärast pikka pausi Maale naasnud astronaudid tuleb kapslist välja tõsta ning kanderaamile panna.
Selle pärast saadetakse astronaudid kosmosesse parimas võimalikus füüsilises vormis. Orbiidilolek hõlmab iga päev kahe tunni pikkust treeningrutiini. Astronaudid kasutavad nii jooksulinti, jalgrattamasinat kui ka raskusi, et säilitada nii palju lihas- ja luuumassi kui vähegi võimalik.
Suni Williamsi ja Butch Wilmore'i luude taastumine võib võtta mitu aastat, samas kui lihasmassi taastub ilmselt paari kuuga. Eksperdid hoiatavad siiski, et luude tugevus ei pruugi täielikult taastuda.
Ka kehavedelikud jaotuvad mikrogravitatsioonis teisiti. Kuna raskusjõud ei tõmba verd jalgadesse, koguneb see rindkere- ja näopiirkonda. Pundunud nägu on kosmoses keha esimene märkimisväärne muutus. See võib viia ajuturseteni ja muudatusteni silmamuna kujus. Kosmoselennuga seostatav "neuro-okulaarne sündroom" võib viia nägemise hägustumiseni ning tekitada pöördumatut kahju.
Mikrogravitatsioon häirib ka tasakaalu eest vastutavat vestibulaarset süsteemi, mis aitab tunnetada keha orientatsiooni. Orbiidil pole sellel sisulist tähendust ning kehal puudub lähtepunkt suuna määramiseks. Seetõttu võib Maale naasvaid astronaute tabada pearinglus ja tasakaaluhäired. Astronautidel kulub tasakaalu taastumiseks ja peapöörituse kadumiseks reeglina kaks kuni kolm päeva.
Suni Williams ja Butch Wilmore'i toimetas möödunud aasta juunis orbiidile eraettevõtte Boeing kosmoselaev Starliner. Wilmore ja Williams pidid jääma jaama kaheksaks päevaks, kuid kapsli põtkurite tõrgete tõttu ei pidanud lennujuhid sellega maale naasmist ohutuks. Kaks astronauti jäid seetõttu rahvusvahelisse kosmosejaama. Möödunud nädalal põkkus rahvusvahelise kosmosejaamaga SpaceX-i kosmoselaev Crew Dragon, millega toodi astronaudid Maale tagasi.