Kilekotitasu ja -keeld vähendavad kilekottide osakaalu rannaprügis
Kilkekoti eest, mida kunagi sai tasuta, võidakse poes küsida juba mitukümmend senti. Korraldatud on kampaaniaid inimeste kilekoti-teadlikkuse tõstmiseks. Tulemuseks peaks olema plastikasutuse vähenemine ja keskkonna kaitsmine. Ometi jõuab plast, vähemalt mikro- ja nanokujul üha suuremal hulgal isegi Antarktikasse ja Himaalajassegi. Seal, kus tuul kasutatud kilekotte makroplasti kujul ringi keerutab, takerduvad neisse loomad. Võib-olla tuleks kilekotid täielikult keelata?
Ameerika teadlased on nüüd lähemalt uurinud, kuidas erinevad kilekotivastased meetmed tegelikule looduskeskkonnale tegelikult mõjuvad.
Ameerika Ühendriigid on seesuguse uuringu tegemiseks hea koht, sest plastipoliitika on seal igas osariigis, aga kohati ka maakonnas ja linnas isesugune. Nii saab võrrelda eri poliitikate toimet ühes ja samas riigis.
Tegelikku mõju tegelikule keskkonnale said Anna Papp New Yorgist Columbia Ülikoolist ja Kimberley Oremus Newarkist Delaware'i Ülikoolist koristuskampaaniate korraldajate kogutud andmetest.
Ka Ameerikas tuleb ette meie "Teeme ära!" sorti algatusi, kus on kasutusel äppe, mille kaudu liigub andmeid, muu hulgs ka selle kohta, millist liiki prügi kusagil kohtab.
Papp ja Oremus kirjutavad ajakirjas Science, et mitmesugused plastipoliitikad võivad plasti osakaalu mererannast kogutud prügis kahandada 25 kuni 47 protsendi võrra.
Muu hulgas selgus, et osariigi tasemel kehtestatud poliitikad mõjusid tugevamalt kohaliku omavalitsuse tasandi omadest.
Üllataval kombel selgus, et kilekottide tasuliseks tegemine vähendas tegelikku kilekotisaastet tugevamalt kui kilekottide ära keelamine. Kuidas see nii saab olla, peab selguma edasistes uuringutes.
Papp ja Oremus said oma uuringus arvesse võtta enam kui 600 kilekotinduse poliitikat, mis kehtisid aastail 2007 kuni 2023.
