"Fotosüntees sõltub süsihappegaasi kontsentratsioonist ja see sõltuvus on hüperboolne ehk kasvab madalamal kontsentratsioonil kiiremini. CO₂ taseme kasvades hakkab see kasv aeglustuma, kuni lõpuks saabub küllastuspunkt. Arvatakse, et meie metsadel ja rohttaimedel on see küllastuspunkt õige varsti kätte jõudmas," selgitas Niinemets.

Teisisõnu, kuigi planeet on muutunud viimastel kümnenditel täiendava CO2 mõjul rohelisemaks, ei saa taimede kliimamuutust aeglustavale mõjule enam nii palju loota. Siinkohal astuvadki lavale samblad ja samblikud, kes suudavad süsihappegaasi veel täiendavalt siduda.

Ühelt poolt on nende küllastuspunkt märksa kõrgem. Teisalt koloniseerivad nad jõudsalt piirkondi, näiteks tundraalasid, mis on olnud seni liiga madala temperatuuri tõttu taimedele liiga eluvaenulikud. Selle kõrval on sammaldel ja samblikel varuks veel üks trump. "Temas võib olla ühe maapinna ruutmeetri kohta 100 ruutmeetrit pinda, mis on ülisuur. Võrdlusena on see lehtpuudel tavaliselt kolm ja okaspuudel erandina kümme ruutmeetrit ehk samblike ja sammalde gaasivahetus ümbritseva keskkonnaga on väga suur," selgitas professor.

Niinemets nentis, et sellele vaatamata pole samblad ja samblikud maailma süsinikuringes seni väga palju tähelepanu saanud. "Kui me vaatame, kui palju nad on süsiniku sidunud ja veel seovad, siis on neid täielikult alahinnatud ja globaalsetes hinnangutes praegu nende organismidega ei arvestata," sõnas professor.

Euroopa Teadusnõukogu grantide puhul on kesksel kohal põhimõte high risk–high gain ehk taotlejad peavad olema valmis murdeliste tulemuste nimel riske võtma. Niinemets märkis, et riskikomponendi olulisus paistis olevat selles taotlusvoorus mõnevõrra väiksem. Samas rõhutas ta, et samblike ja sammalde kontrollitud tingimustes kasvatamine nõuab omajagu vaeva.

Lehekambrisse tavalise taimelehe pannes võib oodata, et see teeb soodsatel tingimustel õhulõhed lahti. "Samblik või sammal võib aga täielikult läbi kuivada ja olla n-ö surnud olekus mitu kuud, et hakata siis märjaks saades mõne tunni jooksul fotosünteesima. Nende mõõtmine on seetõttu väga keeruline ja käib igal liigil erinevalt," sõnas Niinemets.

Rahastuse saanud projekti raames loodabki ta seetõttu esiteks samblike ja sammalde süsiniku sidumise võimet usaldusväärselt ja süsteemselt kvantifitseerida.

Lisaks kavatseb Niinemets oma kolleegidega uurida, millist rolli mängivad samblad ja samblikud õhu oksüdatiivses bilansis ning õhu keemilises koostises. Näiteks võivad olla nende toel tekkivad aerosoolid olulised pilvede moodustumises. "Selles mõttes jätkan ma seda tööd, mida tegin oma esimese ERC grandi raames, kus keskendusime eelkõige nendele lenduvatele ühenditele," lisas professor.

Praktilises mõttes annab grant Niinemetsa sõnul talle võimaluse labori kaasajastamiseks ja loob mitmele noorele võimaluse teha oma karjääris läbimurre tippteadusesse. Olemasoleva töörühmaga liitub kolm järeldoktorit ja viis doktoranti.

Eestis sai ERC kogenud teadlase grandi lisaks Niinemetsale sel korral ka professor Leho Tedersoo Tartu Ülikoolist. Niinemets on aga ainus Eesti teadlane, kes on pälvinud grandi kaks korda.