Janutav atmosfäär andis hiljutistele põudadele märgatavalt hoogu

Põuad on muutunud viimase 40 aasta jooksul ligi 40 protsendi võrra tõsisemaks. Suuresti saab kirjutada trendi suurenenud atmosfääri aurumisnõudluse arvele, osutab hiljutine teadustöö.
Viimase 40 aasta jooksul on veenappusest puudutatud piirkondade ulatus planeedil jõudsalt kasvanud. Eriti teravaks muutus olukord aastatel 2018–2022, kui põuast haaratud maa-ala oli keskmiselt 74 protsenti suurem kui eelneva nelja aastakümne jooksul. Nii räsis 2022. aasta põud ligi poolt Euroopat, muutes muu hulgas Reini jõe osaliselt laevatamatuks, jättes paljud Pürenee poolsaare veehoidlaid kuivale ja vähendas Euroopa Liidu teraviljatoodangut üheksa protsenti. Kriitiliselt madalale tasemele langes ka USA suurima veehoidla Lake Meadi tase, Aafrika Sarvel kannatasid aga miljonid inimesed toidupuuduse käes.
Kuigi põudade sagenemine on olnud ilmne, on teadlaste jaoks pikka aega olnud raske täpselt mõista, mis seda süvendab. Paljud varasemad uuringud keskendusid lihtsuse huvides ainult muutustele piirkonna sademete hulgas. Muutused aurumisnõudluses ehk n-ö atmosfääri janus said selle kõrval vähem tähelepanu.
Mida kõrgem on aga atmosfääri temperatuur, seda rohkem mahub sellesse niiskust ja seda hoogsamalt aurab vett nii veekogudest, mullast kui ka taimkattest. Sarnaselt kiirendab aurumist kiiremalt puhuv tuul, päikesepaiste ja väiksem suhteline õhuniiskus. Olukorda piltlikult pere-eelarvega võrreldes ei teeni vanemad mitte ainult piisavalt raha ehk ei saja piisavalt vihma, vaid ka pere kulutused kasvavad kontrollimatus tempos ehk aurumine kiireneb.
Hiljuti ilmunud töös võttis Solomon Gebrechorkos Oxfordi Ülikoolist oma kolleegidega eesmärgiks lünk täita. Vaatluspõhiste andmete abil soovisid nad välja arvutada, kui suurt rolli mängib põudade süvenemises just atmosfääri kasvav aurumisnõudlus.
Senisest usaldusväärsema pildi saamiseks kasutas teadlasrühm korraga mitut ülitäpset ja kvaliteetset kliimaandmestikku. Lähenemine võimaldas neil eraldada sademete mõju aurumise mõjust ja välja arvutada, kui suure osa põudade tõsiduse kasvust saab kanda just atmosfääri suurema janu arvele.
Tulemused näitasid, et alates 1980. aastatest on põuad muutunud intensiivsemaks ja laiaulatuslikumaks peaaegu kõikjal maailmas. Seejuures pole kuivemaks muutunud ainult niigi kuivad piirkonnad, vaid kuivenemistrendi on näha ka ajalooliselt niiskematel aladel. Tulemused osutavad Gebrechorkose ja ta kolleegide hinnangul, et atmosfääri rolli põudade tekkes on seni alahinnatud. Kuigi sademete hulga vähenemine mängib endiselt põudade tekkes suurt rolli, saab ligi 40 protsenti põudade tõsiduse kasvust kanda atmosfääri kasvanud aurumisnõudluse arvele.
Aastatel 2018–2022 küündis selle osakaal aga isegi 58 protsendini. Mõnes piirkonnas, näiteks Austraalias ja Aafrikas, oli atmosfääri janu roll isegi suurem, moodustades sealsest põudade süvenemise trendist vastavalt 51 ja 44 protsenti. Uuringuperioodi rekordiliseks põua-aastaks kujunes 2022, mil kannatas mõõduka või äärmusliku põua all ligi kolmandik maailma maismaast. Ka selle rekordi puhul oli analüüsi põhjal 42 protsendi ulatuses süüdi just atmosfääri kasvanud veevajadus.
Gebrechorkose töörühma hinnangul ei saa tulemuste valguses vähendada põudade mõju pelgalt vee kogumise ja säästmisega. Selle kõrval tuleb otsida ka võimalusi aurumise vähendamiseks.
Praktikas tähendab see näiteks põuakindlamate põllukultuuride kasvatamist, tõhusamate niisutussüsteemide rajamist, mulla tervise parandamist ja maastike taastamist, et hoida rohkem niiskust pinnases. Lõppkokkuvõttes on tagajärgedega tegelemise kõrval oluline pöörata tähelepanu ka probleemi algpõhjusele – kasvuhoonegaaside heitkoguste kasvule.
Uuringu andmed lõppesid 2022. aastaga, kuid autorid hoiatavad, et trend jätkub paratamatult ka edaspidi. Sellele on juba ka kinnitust: uuringule järgnenud aastad on toonud mitmeid uusi üleilmseid soojarekordeid. Euroopas vaevas selle aasta mais veenappus peamiselt Madalmaid, Saksamaad, Lõuna-Poolat ja Rootsit. Kevad pole olnud seal sedavõrd kuiv alates regulaarsete ilmavaatluste algusest.
Solomon Gebrechorkose ja ta kolleegide töö ilmus ajakirjas Nature.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa