Aiatööde kõrgperioodil on varasuvel peenraid kaevavale ja taimi istutavale hobiaednikule raskest tööst räsitud käed tavaliselt kõige viimane mure. Enamasti taastub keha piisavalt hästi, et õhtuks kangeks jäänud sõrmed lubaksid järgneval päeval tööga jätkata. Mõnikord ilmneb nende väikeste kahjustuste mõju aga aastate pärast ja jäädavalt, kirjutavad Tartu Ülikooli kliinikumi ortopeediakliiniku juht Katre Maasalu ja Tartu Ülikooli rakubioloogia kaasprofessor Mariliis Klaas.

Näiliselt tühistest pingutustest või kriimudest-haavadest tingituna võib aja möödudes hakata üks või mitu sõrme visalt justkui nähtamatu niidiga tõmmatuna peopesa poole koolduma, takistades isegi lihtsaid tegevusi nagu näopesu või kinnaste kätte panemist. Kuigi tegu on pelgalt ühe fibroosi näitega, teevad Eesti kirurgid Dupuytreni kontraktuuri leevendamiseks aastas kokku üle 200 operatsiooni. 

Lisaks hobiaednikele on ohus ka näiteks vibreerivaid tööriistu käsitsevad teetöölised, kuna haigestumisriski suurendab raske füüsilise töö otsene mõju kätele. Soodumus võib tekkida ka elustiilist: kaasuvatest haigustest, nagu diabeedist, maksahaigustest või suitsetamisest ja liigsest alkoholi tarbimisest. 

Keha jääb vigastusele reageerima 

Seni tõhusa ravita haiguse tekkepõhjuste taga peituvad molekulaarsed mehhanismid, mille kaudu tekib meie keha vigastusi ja haavandeid kattev sidekude ehk armkude. Bioloogiline plaaster valmib rakuvälise maatriksi komponentidest, mille ladestamiseks teisenevad olemasolevad kiurakud ehk fibroblastid uue ülesandega müofibroblastideks. 

Erinevalt ägedast haavast, mis paraneb kiirelt ja lõplikult, võib kroonilisele kahjustustele reageerides juhtuda, et rakud ei lõpeta armkoe tootmist ja see hakkab kuhjuma. Püsivast armkoe kuhjumisest algab fibroos, mille haigustunnused on tihti märgatavad alles hilises selles staadiumis, kus organi talitus on juba püsivalt häirunud. 

Enamasti haarab fibroos siseorganeid, näiteks kopsu, maksa või südant, kust on suure tüsistuste riski tõttu ohtlik ja keeruline võtta haiguse uurimiseks vajalikke koeproove. Need tegurid piiravad uurimisvõimalusi ja uute haigusmudelite arendamist. Erand on Dupuytreni kontraktuur, mida on peopesa välisel vaatlusel võimalik tabada juba varakult. 

Kuhjumist põhjustavad valgud 

Tartu Ülikooli fibroosi töörühm analüüsis TÜ kliinikumi Dupuytreni patsientide peopesast eemaldatud sõlmede ja väätidega kudesid. Kahjustunud koe mikrokeskkonnast avastasid teadlased valgud, mis aktiveerisid immuunsust tugevdavaid rakke tootma põletikku vahendavaid signaalmolekule ehk tsütokiine. Lisaks sellele, et need signaalid meelitasid teisi rakke liikuma kahjustuskohta, soodustasid need ka müofibroblastide muutumist armkudet tootvateks rakkudeks.

Uuring viitab, et rakkude spetsiifiline seostumine rakuvälises maatriksis leiduvate valkudega aitab kaasa nii fibroblastide kui ka immuunrakkude üleminekule haigust edendavateks müofibroblastideks. Dupuytreni kontraktuuri ja potentsiaalselt teisi organeid mõjutavat fibroosi võiksid ennetada ja ravida nendele seostele keskenduvad uued ravimeetodid ja haigust ennetavad strateegiad.

Edaspidi töötavad Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi teadlased selle nimel, et Dupuytreni haigusmudelis välja selgitada rakuvälise maatriksi ja rakkude vaheline vastastikmõju.

Kudede kahjustumise ja nende korrapäratu paranemise risk suureneb inimese elu jooksul, mille tõttu elanikkonna vananedes fibrootilised haigused sagenevad. Seega on üha olulisem suurendada fibroosi teadusuuringute mahtu ning investeerida uute, tõhusate ravimite ja varajaste diagnostikavõimaluste arendamisse.

Armkoe kuhjumise tagajärjel tekkinud pöördumatud ja süvenevad terviseprobleemid mõjutavad lisaks oluliselt inimeste elukvaliteeti. Suurenev patsientide arv koormab aga tervishoiusüsteemi tervikuna.