Apteekide käsimüügiravimite rikkalikus valikus orienteerumine võib tunduda tavainimestele üle jõu käiva väljakutsena. Paljudel juhtudel pole neil piisavalt teadmisi ka ravimite toime kohta. Morgunovi sõnul pole see ilmtingimata probleem – ravimi õige valiku eest peakski vastutama apteegitöötaja

"Mõned inimesed teavad päris hästi, mida neil on vaja, aga enamasti on need inimesed, kel on kroonilised haigused, näiteks teist tüüpi diabeet. Nad võtavad neid ravimeid, sh retseptiravimeid, aastaid ja on sellega päris kursis, mis ravimid need on, millised on kõrvaltoimed jne," märkis Morgunov saates "Huvitaja".

Samas tõdes ta, et suurem osa apteegikülastajatest ei tea ravimitest suurt midagi. "Ausalt öeldes ei peagi nad neist midagi teadma. Selle jaoks on apteekides proviisorid ja farmatseudid, et inimesi ravimialaselt nõustada ja vaadata, kas need ravimid patsiendile sobivad," leidis Morgunov. Apteekrid saavad kontrollida võimalikke koostoimeid juba kasutatavate retseptiravimitega ja hinnata, kas mingi käsimüügiravim konkreetsele inimesele üldse sobib.

Küll peaksid hädalised silmas pidama, et käsimüügiravimite puhul ei tähenda kõrgem hind alati paremat kvaliteeti. Morgunovi sõnul tuleb vaadata ravimi valikul eelkõige toimeainet ja selle kogust, mitte pakendi hinda. "See hind alati ei määra, kas ravim on hea või halb," sõnas proviisor.

Ta tõi näitena palavikualandaja paratsetamooli, mille puhul võib samas annuses tablettide hinnavahe ulatuda mitme euroni. "Seal tõesti ei ole mitte mingit vahet," lisas ta. Mõnel juhul võivad olla erinevused tehnilisemat laadi, näiteks olla ühel tabletil poolitamise võimalus.

Eriti palju segadust kipuvad tekitama toidulisandite hinnad ja nendega kaasnevad reklaamiväited. Morgunov tõi esile ühe Eestis müügil oleva rauapreparaadi, mille pakendil reklaamitakse "heemse raua" olemasolu. Tegelikult sisaldab preparaat heemset rauda imevähe ja ülejäänu on tavaline raudsulfaat. "Pakendi peal olev väide on seaduslik ja okei, aga kas sel on mingi eelis? Ei ole, aga maksab ta peaaegu 30 eurot," ütles ta.

Morgunov rõhutas, et enamikul inimestel pole toidulisandeid tegelikult vaja. Kui inimene tahab neid aga ilmtingimata osta, võib ta teha seda rahulikult ka tavapoest. Peaasi, et sealne hind on soodsam ja lisandi koostis vastab ootustele. Seaduse järgi peavad kõik Eestis müügil olevad toidulisandid vastama kehtivatele nõuetele ja neid võib usaldada, sõltumata müügikohast.

Üks põhjus, miks apteekides kipuvad olema hinnad kõrgemad, on seotud nende ärimudeliga. Ravimite hinnad on riigi poolt rangelt reguleeritud. See tähendab, et kallimate ravimite müügist saab apteek väga väikese osa. "Kui te müüte pakendi, mis maksab mingi tervisekassa soodustuseganäiteks 500 eurot, saate teie sellest viis eurot ja 11 senti," piltlikustas Morgunov. Vahe tasa tegemiseks lisavad apteegid suurema juurdehindluse toidulisanditele ja tervisekaubale.

Ehkki apteekrid ja arstid peaksid olema ravimite kohta info andmisel esmased usaldusväärsed allikad, tunnistas Morgunov, kuidas ikka ja jälle öeldakse patsiendile lihtsalt: "Ostke välja ja lugege ise." Selline suhtumine ei ole tema sõnul aga vastuvõetav.

"See on võib-olla üks suurem probleem, et meil on siiamaani natuke paternalistlik meditsiin," tõdes Morgunov. Teisisõnu võtavad tervishoiutöötajad sageli otsuseid vastu patsiendi eest, ilma talle piisavalt infot andmata. Tegelikult peaks kõik raviotsused sündima aga patsiendi informeeritud nõusolekul.

Nõnda tunnustas Morgunov kuulajaid, kes loevad neile määratud ravimite infolehti hoolikalt ja vastuolusid ise märkavad. Näiteks võib mõni ravim osutuda patsiendile ebasobivaks seetõttu, et erinevad arstid on määranud koostoimes vastuolus olevaid ravimeid. Sellisel juhul tuleb arsti või apteekriga kindlasti ühendust võtta, et saada selgitusi ja vajadusel ka uus retsept.

Allergiaravimite eripära

Kevad-suvine allergiahooaeg toob apteekidesse hulgaliselt inimesi, kes soovivad leevendada heinanohu või nahalööbe sümptomeid. Aleksei Morgunov selgitas, et allergiaravimid võivad sisaldada küll erinevaid toimeaineid, kuid kuuluvad enamasti samasse ravimirühma – antihistamiinikumide hulka. Allergiaravimite rohkus tuleneb eelkõige sellest, et eri tootjad on turule toonud oma versiooni ja turul konkureerivad sageli mitmed sama koostisega ravimid.

Oluline vahe on aga põlvkondadel – vanema ehk esimese põlvkonna antihistamiinikumid, näiteks klemastiin, põhjustavad sageli unisust. Seetõttu ei ole need sobivad näiteks autojuhtidele. Uuema põlvkonna ravimid, nagu tsetirisiin või bilastiin, sellist kõrvaltoimet tavaliselt ei põhjusta ja on seetõttu argikasutuseks sobivamad.

Lastele valitakse ravimid sõltuvalt manustamisvormist ja annusest – sageli kasutatakse siirupeid või tilkasid, näiteks tsetirisiinilahust. "Laps ei ole väike täiskasvanud inimene," rõhutas Morgunov. Ravim püsib nende kehas vähem aega, mistõttu tuleb seda manustada kaks korda päevas, samas kui täiskasvanule piisab ühest annusest.

Valuvaigistite saatus

Valuravimite valikul tuleks lähtuda mitte üksnes nende tõhususest, vaid ka kõrvaltoimete profiilist ja patsiendi terviseseisundist. Aleksei Morgunovi sõnul võib käsimüügis olevatest valuvaigistitest pidada kõige ohutumaks paratsetamooli.

Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid – ibuprofeen, naprokseen, diklofenak – võivad olla sobivamad põletikulise valu korral. Need võivad aga olla samas neerudele, südamele ja seedetraktile koormavamad. Morgunov rõhutas seejuures, et kõik nimetatud ravimid võivad anda sarnase valuvaigistava efekti, kui neid kasutatakse ekvivalentsetes annustes.

Laste puhul eelistatakse palaviku ja valu korral sageli paratsetamooli. Näiteks tuulerõugete korral ei soovitata kasutada ibuprofeeni, kuna see võib põhjustada tõsiseid nahareaktsioone.

Ajalooliselt on kasutatud lisaks aspiriini ehk atsetüülsalitsüülhapet, mida varem anti laialdaselt igasuguste vaevuste vastu. Tänapäeval on selle kasutamine näiteks lastel viirushaiguste korral rangelt piiratud. Uuringute käigus tuli välja, et lastel esineb sellisel juhul sagedamini eluohtlikku Reye'i sündroomi.

Seega võivad ravimid saada küll alguses heakskiidu, kuid hilisem kasutuskogemus võib tuua esile seni teadmata riske. Seetõttu muutuvad aja jooksul ka soovitused ja kasutuspiirangud.