• Inimestel ei peaks praegusel ajal hambaauke enam olema, ent Eesti elanike terviseteadlikkus on selleks liiga madal.
• Ennetustöö on alati odavam kui ravi, aga Eesti hambaravisüsteem tegeleb raviga ning ennetust ei väärtusta.
• Hambumusanomaaliat ei pea ega saa ennetada ainult ortodont, vaid see on pere- ja hambaarsti töö osa.
• Eesti inimeste suutervist saaks parandada juba enne lapse sündi algava suutervishoiu teekonnaga, kus lapsevanemaid toetaksid äpp ja erinevad spetsialistid.
• Ortodontide residentuuri vastuvõttu on aasta-aastalt suurendatud ning ortodontide põuast on maalitud meedias kunstlikult sünge pilt, sest tegelikult riigil puudub järjekordade statistika.

Palju õnne ortodontia professuuri puhul, olete nüüd Eesti esimene ja ainus ortodontia professor. Miks meil sellist ametikohta varem polnud?

Aitäh! Oli hea tunne inauguratsiooniloengut pidada, sest ma ise ei pidanud midagi muud tegema kui loengu ette valmistama. Ülikool korraldas kõik ära, minul jäi ainult kohale tulla ning loengupidamist nautida. 

Ortodontia ise ei ole uus eriala. See on olnud sõltuvalt ajast ja kultuurist lastestomatoloogia osa või proteesiarstide töö. Meie vanemad kolleegid õppisid seda vene ja saksa ajal. Näiteks meie esimene ja nüüdseks pensioneerunud ortodont doktor Rita Nõmmela kaitses oma kraadi Venemaal. Meil oli ka proteesiõppejõud dotsent Aliia Kõdar, kes tegeles ortodontiaga. Tartus oli varem suund, et proteesiinimesed tegelesid lisaks ortodontiaga, aga see polnud eraldiseisev eriala.

Mina sain esimesena võimaluse kohe ortodondiks õppida Soomes Kuopio Ülikoolis. Pärast seda tuli meil Eestis ortodontia residentuur: ortodont muutus eriarstiks ning seda tuli õppida lisaks põhiõppele.

Mida tähendab Teie jaoks professoritiitel teadlase ja õppejõuna? Kas see amet pakub mingeid uusi võimalusi või töö läheb lihtsalt edasi?

Töö läheb edasi nagu ikka. Oleme ju väike ülikool ning meil ei ole võimalik hoida siin väga suurt hulka õppejõude. Õpetame ortodontiat Natalia Mendes De Matos Cardosoga ülikoolis kahekesi, mõlemad poole kohaga, aga kogu töö tuleb ära teha. 

Professorina peab ikka teadustöid ja -projekte tegema. Ma ei saa muidugi öelda, et mul poleks neid enne professoriks saamist olnud. See oli eeldus, et sul on projektid, sa kirjutad artikleid ja juhendad. Praegu on mul kolm doktoranti doktoritöö kaitstud ning kolm õpivad. Üks noor kolleeg tahaks sel aastal veel doktorantuuri astuda ning uued projektid järjest tulevad, õpetamine on endiselt vaja kahekesi ära teha. Töö läheb samamoodi edasi.

Oma inauguratsiooniloengul rääkisite suu funktsioonide anomaaliatest. Aidake veidi lugejat, mis on need suu funktsioonid, mida hambad ja lõualuu täitma peavad?

Tegelikult me ise ei mõtle nende peale. Teame, et suu on söömiseks, aga me ka neelame, hingame ja kõneleme. Suu funktsioone on palju erinevaid, sealhulgas mälumine ja miimika. Kui üks nendest funktsioonidest on korrast ära, mõjutab see teatud määral ka hammaste ja lõualuu kasvu.

Eriti peaksime arvestama, et hambad lõikuvad ning hambakaared kujunevad neid ümbritsevate kudede koosmõjul. Meil on hambakaartest seespool keel, väljaspool põsed ja eespool huuled. Inimesed peavad mõistma, et hambad ja hambakaared ei arene iseseisvalt, vaid ümbritseva koosmõjul. 

Kui keel on õige funktsiooniga, peaks see rahuolekus olema õrnalt vastu suulage ehk üleval. See hoiab ülemise kaare vormi, sest ülemine kaar areneb meil keele kuju järgi. Kui muutume suuhingajateks, läheb keel kohe alla. See tähendab, et keele asend ei ole läbi suu hingates normaalne. 

Suuhingamine pole füsioloogiliselt lõpmata paha, sest hapnikuga varustab see meid ära. Kui suureneb füüsiline koormus, hakkame seda nagunii tegema. Samas hammaste ja lõualuu süsteemi kasvu seisukohalt ei ole keel enam hoobilt õiges asendis, kui meil suu natukenegi lahti tuleb. 

See on väga lihtne biomehaanika, aga väljaspool ortodontide ja hambaarstide ringi sellele tihtilugu ei mõelda. Ütlen alati, et mida me ei tea, seda me ka ei näe ning ega keegi teine ei kipugi suulage vaatama. Ortodontidena oleme suured ninahingamise propageerijad, sest kui ninahingamist pole, siis võin oma aparaatidega inimesel hambad küll ritta seada, aga tulemus ei jää püsima.

Teie loengustki jäi kõrva küsimus, millal on ortodondil üldse mõtet sekkuda. Hambad ja luud võib ortodont ju korda teha, aga inimese hingamine või neelamine ei pruugi muutuda.  

Jah, ning siis on inimesed meie peale kurjad: reastasite ju hambad ära, aga miks mul nüüd hambad viltu lähevad? Olen ka oma patsientidele selgeks teinud, et keele ja suu õiged funktsioonid on püsiva tulemuse jaoks väga olulised. Tulemuse hoidmiseks paneme enamjaolt ortodontilise ravi järel hammaste taha traadid, mis peaksid jääma kogu eluks – muudmoodi seda tulemust hoida ei saa. 

Eriti kurvaks teevad patsiendid, kes maksavad oma ravi eest ise. Kui neil on suu funktsioonihäire, saan neil hambad mehhaaniliselt ritta panna. Samas suu funktsiooni muutmine on täiskasvanu jaoks juba väga suur töö, mis ei kanna mõnikord vilja. Neelamine on nii tahtele allumatu tegevus, et me ei mõtle sellele. Teeme seda alles siis, kui meil on kurk haige, sest järsku on jube valus neelata. 

Sellepärast olen viimased kümme aastat pühendanudki sellele, kuidas saaksime häiret võimalikult vara märgates ennetada hambumusprobleeme. Kuna õpetan ülikoolis ka kestlikku arengut ehk roheteemasid hambaravis, siis tean, et ennetamine on alati odavam ja keskkonnasõbralikum tegevus kui ravi. Tunnistan ausalt, et meie meditsiin tegeleb praegu enamjaolt raviga.

Kui meie süsteem on liiga ravikeskne, siis kas Teil on juba tagataskus ka plaan või võluvits, kuidas tuua süsteemi rohkem ennetust?

Võluvitsa ei ole kusagil, aga mul on mõtted. Idee on selles, et Tervisekassa arendab raviteekondasid, aga meil ei osata ennetust müüa. 

Tunnistan ausalt, et hambaravi on Eestis eraettevõtlus. Jah, meil on lepingud Tervisekassaga, aga riigi juhitavaid hambaraviasutusi sisuliselt ei ole, kui haiglate juures toimuv välja arvata. Praeguse hinnapoliitika järgi tuleb patsient, saab ravi ning seejärel arve, ravi, arve, ravi, arve. Samas võiksime vaadata veidi kastist välja. 

Näiteks kingafirma Dr. Martens on lähenenud teistmoodi. Nad ütlevad, et ära osta uut kingapaari, vaid me parandame su vana kingapaari ära. Sa maksad paketi või teenuse eest, aga sa ei osta uut kingapaari. Dr. Martens annab sulle uue kingapaari alles siis, kui vana enam parandada ei saa. Teise näitena ei pea meil tänapäeval olema autot, kui tahan sõita, vaid ma võtan näiteks Bolt Drive'i ja maksan teenuse eest. 

Hambaravis võiks asi samamoodi välja näha, aga hambaravi on natuke konksuga. Niimoodi saab alustada võib-olla väikeste patsientidega, täiskasvanutega on see raskem. Näiteks ütlen, et teeme kaheaastase paketi: paneme paika sinu hammaste tervise eesmärgid ja tegevused. Sina maksad paketi eest, mitte selle eest, et hambaarst peab auku ravima. Käid näiteks hügienisti juures teatud aja tagant, korrigeerid oma toitumisharjumusi, hoolitsed suuhügieeni eest ning auku ei tule. Täiskasvanuga on see raske, sest seal on mängus ka elustiil. Kui sama patsient, kellega kahe aasta peale leping tehakse, et tal auku ei tuleks, joob iga päev Coca-Colat ega pese hambaid, on seda paketti väga kasutu pakkuda ning väga raske kontrollida.

Minu nägemuse järgi saab seda hakata tegema noorte vanemate ehk nendega, kes planeerivad lapsevanemateks saada. Meil käiakse ju raseduse ajal erinevates perekoolides. Neile lisaks võiks meil olla ka tervete hammaste teekonna perekool. Seal saab noore ema ja isaga paika panna, milline on tulevase lapse hammaste terve hoidmise teekond. Tegelesime Tartu Ülikooli kliinikumis selle teekonna koostamisega, aga ei saanud selle arendamiseks Tervisekassalt uut rahastust.

Milline see ideaalne raviteekond välja näeks?

Minu ideaalne nägemus on, et paar tuleb ja ütleb, et plaanib last saada. Paneme siis paika tulevase lapse hammaste korrashoiu teekonna nii, et lapsel ei tule hambaauke. 

Saame rääkida erinevatel teemadel: toitumisest ja hammaste lõikumisest. Räägime lapse hammaste arengu esimesest kolmest aastast ning mida saavad lapsevanemad kohe alguses teha, et lapse hammastesse auku ei tuleks. Neid asju on väga palju. Näiteks, kui lapsel on janu, andke joogiks vett: ei pea panema pudelisse mahla, ei pea andma magusat jogurtit. Räägime lisaks, millal ja kuidas lastel hambaid pesta. Saame rääkida laste suu funktsioonidest ja sellest, millal meie lapsed muutuvad kõige sagedamini ninahingajast suuhingajaks. See juhtub reeglina esimestel eluaastatel, kui lapsel suurenevad mandlid või adenoid, aga on ka palju hooajalist allergiat, mil nina ei hinga.

Saame kogu seda infot teenuse kujul noorele paarile anda. Arvan, et teadlikud lapsevanemad on valmis oma lapse arengusse sellega panustama. Nad vajavad tuge ja suunamist. Olen sel teemal alustanud läbirääkimisi juba arendajatega, sest meil on vaja selleks korralikke rakendusi. Meil on lisaks vaja koolitatud personali, sest seda nõustamist ei pea tegema arst. 

Teenuses on võimalik paika panna, et kui laps sündis, oleks mõistlik, kui keegi spetsialistidest vaataks üle lapse suuõõne funktsioonid, alates sellest, kas imemisliigutused on õiged. Kui lapsel mingit imemisprobleemi ei ole, saab näiteks nutirakenduses edasised tegevused paika panna. Lapsevanem kirjutab paketi raames oma nõustajale, et "kuuendal elukuul tulid alumised kaks lõikehammast". Siis määratakse kindel aeg, kus arvatavasti peaks kokku saama. Kui probleeme ei ole, ei pea nii tihti kokku saama, aga kui on küsimusi, saab alati paketi kaudu oma nõustajalt küsida. 

Kindlasti peaks kokku saama, kui lapsel on esimesed hambad suhu tulnud. Siis saab näidata võtteid, kuidas imiku hambaid pesta. Praegu õpivad seda inimesed reeglina ise, aga siis saaks anda soovitusi ning kindel olla, et lapsevanemad said aru. Saab üle rääkida, et kui hambad on suus, milline on hambasõbralik toit, kuidas pärast hammaste pesu ei lähe suhu enam midagi muud kui vesi ja nii edasi. Rinnapiimalt tahkele toidule üleminekut nõustab kindlasti lapse perearst, aga hambaarstid saavad juurde rääkida, mis hetkest ei pea toit enam nii pehme olema, mis on hea suu funktsioonidele.

Saame ühtlasi need suu funktsioonid, aga ka näiteks kohe peale sündi keelekida kinnitumise üle kontrollida. Mina tean väga vähe peresid, kes on juba imikuga hakanud hambaarsti juures käima eesmärgiga, et hambad oleksid terved ja suu funktsioonid korras, aga just siin pannakse alus tervele suule.

Tänapäevases digiühiskonnas ei pea nõustamiseks alati füüsiliselt kliinikusse tulema, vaid pere teekonda saab juhtida digilahendustega ning teatud hetkel kontrollida. See on täiesti tehtav elementaarne asi, mis võiks ju olla. Ometi tuli kliinikumi raviteekonna uuringust välja, mida juhtis suu- ja hambahaiguste nooremlektor Marjo Sinijärv, et meie patsiendid ja lapsevanemad juhivad just laste suutervise puhul oma teekonda oma teadmiste põhjal.

Praegu peseb kaks korda päevas oma hambaid ainult 65 protsenti lapstest ning aastal 2019 vajas 12-aastatest lastest 15 protsenti ortodontilist ravi. Mis on meie harjumustes muutunud, et see pilt selline on?

Mul on sama küsimus. Teame juba pikka aega, miks tekib hambaauk, aga kui vaadata laste hammaste terviseuuringut, siis meie lastel on hambad väga katki. 

Tervisekassa usaldusarst Tiia Zeigo ütles mullu suvel samuti, et Eesti laste suutervis ei ole kiita. Aasta-aastalt kimbutavad järjest enam laste suutervist kaariese kasv ning hambakatu leviku laienemine. Kas seis on halvenenud, endistviisi halb või tegelikult varasemast parem?

Jään vastuse võlgu, selleks peab võrdlema Eestis tehtud varasemate uuringutega. Samas on jätkuvalt kaariesega laste osakaal suur ning lõpptulemusena on küsimus meie inimeste terviseteadlikkuses. 

Mul on pensionil olev teraapiakoer Alfi, kellega käisime lastele vabatahtlikena tegemas koolis suuterviseprogrammi. Tegelikult on lapsed väga nutikad. Panin neile südamele, et kui teile pannakse kodus kommikauss laua peale, siis tehke vanematele selgeks, et see ei pea olema kogu aeg laua peal. Kui on kommipäev, siis sööme nii palju komme ära, kui vaja on, ning jätame need rahule.

Inimesed ei saa aru, et ei ole vaja kogu aeg näksida. Iga söömine põhjustab teatud happerünnaku. Hamba taastumiseks peab nende rünnakute vahel olema teatud paus. Millegipärast on aga meile tulnud sisse näksimise kultuur, olgu need kartulikrõpsud või popkorn. Tunnistan, et ei osta endale kunagi kinos popkorni. Miks ma peaksin?

Võib-olla on see kiiksukoht, aga hambaarstide lastel ja pereliikmetel pole reeglina hambaauke, sest teame, kuidas hambakaaries tekib. Tegelikult peaks seda teadma ka teised inimesed. Kui nad tahavad vähegi tervislikult elada, siis peaks suutervise teadmised juurutama võimalikult varakult. Hambaauk on miski, mida meil tänapäeval olema ei peaks.

See lause jäi Teie inauguratsiooniloengustki väga kategoorilisena kõrva. Ometi on meil hambaaugud.

Ometi on, jah, kuigi teaduspõhisus on olemas, on inimestel väga lihtne süüdistada geene. "Oh mul emal olid juba augud ning mul endalgi on sellised geenid". Loomulikult on suuõõne mikrofloora pereliikmetel, kes lähedalt suhtlevad, omavahel mingil määral seotud. Samas loodan, et emadel ei ole kommet, et kui neil on endal hambaaugud, võtavad nad maha kukkunud luti, tõmbavad suust läbi ning panevad lapsele suhu. Seda tehti. Samamoodi võib näha, kuidas ema annab enda lusikaga lapsele süüa. 

Samas me ju teame, kuidas ja mida me sööme. Näiteks minu noorem laps on väikesest peale teadnud, et kui on hambad ära pestud, siis ei lähe suhu enam midagi muud kui vesi ning janujook on samuti vesi. Oleme rääkinud väiksena Sööbikust ja Pisikust ning väiksest peale kujundanud suuhügieeniharjumust. Need teadmised on kandnud kenasti teismeliseperioodi ning mul lapsevanemana ei ole vaja millegagi võidelda.

"Sööbik ja Pisik" on väga hea raamat. Lapsed saavad sellest aru, kuidas Sööbik ja Pisik teevad hamba sisse maja. Küsin laste käest, mida Sööbik ja Pisik söövad. "Seda, mida me suhu paneme". Siis ma küsin, et Sööbikul-Pisikul on seal tuba ja voodi, aga kus Sööbik ja Pisik vetsus käivad. Lapsed ütlevad: "Ups, hamba peal". 

Tegelikult Sööbikud-Pisikud eritavad hapet. Nad põhimõtteliselt pissivad ja kakavad hamba peale. Selle jutu peale lapsed ahhetavad. Jõuamegi siinkohal jutuga sinna, et loomulikult peame Sööbikud ja Pisikud suust välja saama. Peame nad ära pesema ning neid ei tohikski sinna tulla. 

Lastele, kes ei julge suud lahti teha ja kardavad hammast ravida, räägin Sööbiku-Pisiku juttu tihtipeale. Küsin, kuidas me siis need Sööbiku ja Pisiku hambast kätte saame. Nad saavad lõpuks seepeale aru, et teeme ravi ära, et nad oleksid läinud. Me ei saa lapsi hirmutada, aga me peame reaalsust visualiseerima lastepäraselt. Lastega on samuti nii, et mida nad ei tea, seda nad ei oska ka näha või ei oska sellest aru saada.

Kui rääkida Eesti inimeste üldisest terviseteadlikkusest, näen ortodotina jätkuvalt, et umbes 11–13-aastased noormehed on kõige raskem rühm. Neil on hammaste pesust ükskõik ning need on lapsed, kellele me breketid paneme. Näitame neile kogu aeg pilte, kuidas nad rikuvad oma hambad ära ja hammastele tulevad valged laigud. Kuidas sellest on vähe, kui nad kord kuu või kahe jooksul meie juures hambaid pesemas käivad. 

Näitame lapsevanematele ja seletame alati, et me ei ole kurjad, aga me hoolime laste hammastest, me ei saa kodust tööd ära teha. Pean seletama nii kaua, kui see inimestele kohale jõuab. Mina ei ole ju tegelikult hambaaukude arst, aga suu funktsioonidega peab samamoodi tegelema võimalikult varakult. Meil on praegu imikute suutervisekontroll pandud laste tervisejuhendis perearstiõele ja perearstile.

Märkisite ka ise, et "see ei pea üldse olema ortodont, kes tegeleb suuõõne funktsiooni anomaaliatega". Samuti tõdesite, et "ma saan need patsiendid liiga hilja". Kas siiski ei võiks osa ortodontide tööpõllust langeda teiste spetsialistide õlule?

Siin on ühiskonnas kuidagi vale arusaam. See ei pea olema ainult ortodont, kes hambumusanomaaliat ennetab. Hambumusanomaalia ennetamine on hambaarsti töö osa ning see on õppeprogrammis sees. Õpetame tudengeid hambumusanomaaliaid ennetama, meil on funktsioonianomaaliate kursus. Ainult, et kui tudengid tööle lähevad, siis ennetust enam ei väärtustata, sest selle eest raha ei maksta.

Meil on ju praktiliselt kõik hambakliinikud erakliinikud. Kui olete arst, kes võtab seal hommikust õhtuni ainult lapsi vastu tervisekassa poolt tasutava teenusena, on teie palk on tunduvalt teistsugune kui teistel arstidel. AADE konverentsil Liverpoolis tegid Ühendkuningriigi üliõpilased ettekande. Selle sõnum oli, et tööandjad soovivad, et nad lõpetamise järel oskaksid teha suuri ja kalleid töid, mitte tegeleda ennetusega. 

Kui lapsel on varakult suuhingamine, siis see ei ole üldse ortodondi ravida, sest suuremalt jaolt on selle taga ninahingamise takistus. See nõuab tegelikult perearsti ja kõrva-kurgu-ninaarsti omavahelist koostööd. Kuna ortodontiline ravi kannatab selle all kõige rohkem, siis meie näeme seda ning räägime sellest. 

Siin on vaja väga interdistsiplinaarse meeskonna tegevust. Mul on suur soov aidata noortel arsti- ja perearstitudengitel suufunktsioone mõista, aga kuna õppekavasse see ei mahu, siis mul on valikaine selle teema viimiseks ka väljaspoole hambaarsti eriala. Sama teemat õpetan ka logopeedidele. Logopeedid on paljuski need, kes probleemi näevad, sest kui lapsel on kõneprobleem, oskavad nemad suus ringi vaadata. Logopeedidega on meil aastaid olnud väga hea koostöö, aga see peaks palju suuremas ulatuses olema ka arsti ja perearsti erialal. 

Kas see on põhimõtteliselt ka üks tegur meie kurikuulsa ortodondipõua taga? Kui hambaarstid, perearstid ja logopeedid laste suutervisel paremini kätt pulsil hoiaksid, oleks ortodontide järele nõudlus kohe selle võrra väiksem?

Jah, nüüd on õnneks tulnud e-konsultatsioon. Olen praegu see, kes kliinikumis e-konsultatsioonidele vastab. Olen seda teinud alates septembrist ja enamasti me võtame ravi üle. On ka palju juhtumeid, kus küsitakse nõu, kas arst, hambaarst saab ise midagi ära teha. Reeglina nende kohta ma ütlengi, et "jah, temal võiks nüüd mingi hamba eemaldada, teha sinna kohahoidja, saata ta kõrva-kurgu-nina arsti juurde, edasi müöfunktsionaalsesse teraapiasse ja teha siis uus e-konsultatsioon". Pakume seega e-konsultatsiooniga hambaarstile tuge. 

Paljudes küsimustes keskendume siiski põhiõppes juba vähemalt viimased kümme aastat sellele, et õpetame hambaarstidele ennetavat ortodontilist ravi. On ka täienduskursus hambaarstidele. Õpetame jälgima, kuidas määrata, kas näiteks silmahamba lõikumine on see, mis vajab sekkumist ning mis on see, mida saab hambaarst ära teha. Õpetame ortodootilise ravivajaduse indeksit, et aru saada, kui suur kellegi probleem on. 

Inimesed on ju erinevad. Mõnel lapsel kasvab üks hammas natukene viltu ja lapsevanem on paanikas. Ta nägi seda ning nüüd ta peab kohe vastuse saama ja selleks on tal täielik õigus. Lastel on nn inetu pardipoja periood, kus hambad vahetuvad. Kui üks hammas on selles perioodis viltu, on väga okei. Hambaarsti nõustamine on siin väga oluline, sest me kõik vanematena tahame oma lapsele parimat. Selliseid nõustamisi ja pisisekkumisi ei pea lastel ortodont tegema, vaid põhiõppes saab ka hambaarst ennetava ortodontilise ravi pädevuse. E-konsultatsiooniga saame ortodontidena siin hambaarsti tema tegevuses toetada, nõustada: see kanal on loodud.

Meil aga puudub selge raviteekonna toetamine ja raviteekonna juhtimine meditsiinilise erialaga inimeselt. Meil võiksid olla erikoolituse saanud õed, kes nõustavad noori peresid suutervise teekonnal Võib-olla õnnestuks niimoodi kasvatada üles põlvkond, kellel on terved hambad, sest nende lapsevanemad teavad, mida, millal ja kuidas teha. 

Võib-olla on võimalik niimoodi ka ennetuse populaarsust tõsta. Jah, see ei saa olla arvatavasti tasuta, aga niimoodi on võimalik patsient hoida informeeritud, nõustatud ja õigel ajal kontrollitud. Mitte nii, et tulen siis, kui hammas valutab. Kui hammas valutab, on ta ühiskonnale juba edaspidi palju kulukam. Valede suu funktsioonidega üles kasvanud täiskasvanuid me ei saagi päris korda enam teha, sest nende lõualuude kasv on lõppenud. 

Meil hakkab praegu sel teemal suur uuring läbi saama: uneapnoest ja obstruktiivsest uneaegsest hingamishäirest. Üks paljudest obstruktiivse uneapnoe põhjustest on valesti kasvanud lõualuud ja valed suu funktsioonid, mille sisse me selles uuringus vaatasime.

Kui ETIS-es teie tegemistega tutvuda, on näha, et lööte kaasa ka uute unemeditsiini teenuste väljatöötamise projektis. Kuidas saab ortodont unemeditsiinis käe külge panna?

Ortodondid ei ravi otseselt unehäireid; täiskasvanutel on enamlevinud ravivõtted elustiili muutus ja positiivse õhurõhu seade, aga sellega tegelevad näiteks unearstid ja kopsuarstid. Ortodontidena saame koos näo- ja lõualuu kirurgiga valesti kasvanud lõualuud parajaks lõigata. Kui patsiendil on väga väike ja taga pool asetsev alalõug, mis teeb õhuteed väiksemaks, ei saa täiskasvanul seda ette tuua muudmoodi kui kirurgiliselt. Tehakse kahe lõualuu lõikus ning reeglina tuuakse alalõuga vähemalt sentimeeter ettepoole. 

Samas on teadusuuringud näidanud, et kümne aasta perspektiivis hakkab obstruktiivne uneaegne hingamishäire peale lõikust tagasi tulema. Siin on oluline ka kehakaal: lõikusel käinud inimesed ei tohiks kaalus juurde võtta, sest kehamassiindeksiga üle 30 on suurem võimalus saada obstruktiivne uneaegne hingamishäire juba kaela- või keele rasvkoe tõttu. 

Veel saavad mitte ainult ortodondid, vaid ka hambaarstid teha alalõuga ettetoova aparaadi, mis pannakse ööseks suhu. Selline seade leevendab obstruktiivse uneapnoe sümptomeid, hoides alalõuga ees, õhuteed avarama ja hapnikuvarustus on parem. Muidugi kui patsient aparaati ei kasuta, tuleb uneapnoe tagasi. 

Uurimisprojektis vaatame müofunktsionaalse teraapia mõju keskmise raskusega uneapnoe käsitluses. Õhuteid ümbritseb palju lihaseid. Kui õigeid lihaseid toonuses hoida, peaks see aitama ka õhuteed lahti hoida. See on nagu jõusaalis käimine, kui tahad ilusat lihast, pead seda treenima. Sama lugu on ka õhuteid ümbritsevate lihastega. 

Uuringus vaatame, kas ja kellele võiks olla müofunktsionaalne teraapia üks ravivõimalus. Inimesed ei taha kahe lõualuu lõikust. Nad ei taha öösel magada ka positiivse õhurõhu seadmega ega ka aparaadiga, mis alalõuga ees hoiab. Väga häid ja püsivaid lahendusi pole. Kui nüüd meie uuringu tulemusel saaks teatud juhtudel soovitada, et "ole kena, tee kolm korda päevas viis kuni kümme minutit harjutusi, ja see hoiab su olukorda kontrolli all", oleks see väga tore. 

Täiskasvanute puhul olen mina selles uuringus natuke n-ö siseoponent. Osutan, et juhul, kui patsiendi lõualuud on juba valesti kasvanud, ei saa nad arvatavasti ka neid harjutusi õigesti teha või ei mõju harjutused niivõrd palju.

Teisisõnu leidub juhtumeid, kus õige aeg on maha magatud ja patsiendil pole enam mõtet ortodondi juurde tulla?

Ortodondi juurde on ikka mõtet tulla, sest saame lõualuud parajaks või õigeks lõigata. Kui see täiskasvanut häirib, ei taha ta peeglisse vaadata ning tulevad igasugused tervisehädad, siis seda me saame teha ja teemegi päris palju. Samas on see ju suhteliselt traumeeriv. 

Valesti kasvanud lõualuudega täiskasvanul saame breketitega ja kapega reeglina hambaid nihutada, aga me ei saa lõualuusid laiemaks teha ega ette tuua. See paneb piiri ette. Kui me samas lastel õigel ajal mured avastame ning valed suu funktsioonid ära korrigeerime, on meil võimalik ülalõuga laiendada. Saame parandada ka alalõua asendit ülalõua suhtes, sest laste lõualuu õmblused pole veel luustunud.

Jõuame jälle selleni, et võtmesõna on ennetus maast-madalast.

Jah, panustan kogu oma tegevusega praegu ennetusele, sest ennetada on ühiskonnale odavam kui pärast ravida. Inimesed, kel on juba lõualuud valesti kasvanud, saavad hiljem juurde erinevad kaasuvad probleemid. Uuringud on näidanud, et obstruktiivse uneapnoega inimestel on rohkem kaasuvaid haigusi, nende eluiga on lühem ning elukvaliteet on kehvem, kuigi nad ise ei tea seda.

Valede suu funktsioonidega inimene ju tegelikult ei tea, mis tunne on elada õigete suu funktsioonidega. Meie saame need lapsed võimalikult varakult üles leida, aga see vajab ennetuse väärtustamist, patsiendi teekonna kujundamist ja selle teekonna professionaalset juhtimist. 

Meil on olemas tegelikult väga hea vahend ehk Eesti Hambaarstide Liidu kureeritud veebileht ja projekt Suukool, kus lastele ja lapsevanematele jagatakse teavet, aga see ei sea raviteekonda kui sellist. EHL-i Suukool on tänuväärne töö, aga nagu meie uuring näitas, ei tea paljud lapsevanemad sellest midagi. Reeglina hakkavad nad sellele mõtlema, kui midagi on juba halvasti. Siis küsitakse "miks keegi pole mulle seda varem öelnud?" Täpselt samamoodi, kui avastame väga kinnise keelekidaga või suuhingajatest lapsed hilja, siis kõik on vaadanud, aga keegi pole öelnud. 

Inimeste terviseteadlikkust tuleb tõsta, sest hambakaariese suhu saamine on puhtalt elustiili küsimus ning tihtipeale ka terviseteadlikkuse küsimus. Meil on targad inimesed ja PISA testides tublid lapsed. Hammaste pesemine hommikul ja õhtul on elementaarne protseduur. Ma ei usu, et meil oleks väga palju perekondi, kes ei jaksa hambaharja ja hambapastat osta.

Need on igal juhul odavamad, kui hilisem hambaravi ja ega ortodontia pole samuti odav teenus. Ilmselt teadvustasid paljud inimesed selle ameti olemasolu just seoses viimaste aastate palganumbriuudistega. Mullu sügisel teenis TAI andmetel ortodont Eestis keskmiselt kuus 7008 eurot, mis jäi tervishoiutöötajate sektoris alla vaid lõualuukirurgide teenistusele. Mis ortodontide palga nii kõrgeks ajab?

Ma keeldun sellel teemal kommentaaride andmisest, sest see ei puuduta teadust ning valab n-ö õli tulle.

Teisalt, nagu ennist mainisite, valmis jaanuaris lõpuks e-konsultatsioon, mis peaks vähemalt teoorias ortodontide järjekordi lühendama. Millise hinde esimeste kuude põhjal panete? Kas kiiremas korras abi vajavad lapsed ja noored pääsevad nüüd kiiremini ortodondi juurde?

Kui lapsel on raviteekond kenasti jälgitud ja juhitud, siis probleemi ei teki ka üleöö. Tõesti, hetkel on meil olemas e-konsultatsiooni süsteem, mis võimaldab hinnata ka ravivajaduse suurust ja ravile saamise aega. See võimaldab suhelda raviarsti ja ortodondi vahel, et tagada parim ravi või miks ka mitte ennetav protseduur. 

Ehk see üks viltune hammas kannatab oodata. 

Jah, ning sel puhul saab nõustada tegelikult hambaarst. Üks viltune hammas ei vaja kohest ortodondi sekkumist, palju saab ära teha hammaste lõikumise juhtimisega hambaarst. Loomulikult on inimesi, kes vajavad abi kiiresti ja kohe, aga väga paljusid saadetakse ortodondile igaks juhuks. Selle probleemi lahendamiseks saigi sel aastal hoo sisse e-konsultatsioon. Inimestel on õigus saada vastused oma küsimustele ja siin me toetame igati digilahenduse teel hambaarste. 

Eesti riik ei tea, kui palju järjekorras patsiente on. Kuna hambaravi-praksised on eraasutused, peavad nad oma järjekordi ise. Mis tervikuna toimub, seda riik tegelikult ei tea, mina ka ei tea. Kui ajakirjanik helistab registratuuri ja registraator ütleb talle, et "oi, meil on kuus aastat järjekord", siis see põhineb oletusel. Ma väga loodan, et riik suudab luua ühtse järjekorra, sest minul ei ole mitte ühtegi korrektset ja analüüsipõhist ootejärjekorra numbrit.

Kui palju te praegu üldse ortodonte residentuuri vastu võtate? 

Oleme vastuvõttu väga tugevalt suurendanud. Viimased aastad oleme võtnud praktiliselt kogu aeg neli inimest. Kümme aastat tagasi oli see kaks inimest iga kolme aasta tagant. Vastuvõtt residentuuri on nii palju kasvanud, et suhtarvuna elanikkonda oleme tegelikult väga hästi kaetud. 

Meil on probleem ikkagi tervishoiuteenuse korraldamisega. Sel aastal plaanime jälle neli uut residenti vastu võtta, aga vastuvõtt peab põhinema ka mingisugusel riiklikul plaanil – siit peaks tulema rohkem analüüsil põhinevat riiklikku sisendit. 

Olen ka viimase poole aasta jooksul praktiliselt kõigi oma patsientide käest küsinud, kui kaua te järjekorras ootasite. Mitte keegi polnud oodanud üle ühe aasta. Niisiis see, et kuue aasta jooksul ei saa ortodondile, on vale ja muinasjutt. Ootamise taga on mingi muu põhjus. Inimene on oma aja mitu korda tühistanud või ta ei ole saanud mingil põhjusel tulla, aga seda ei tohiks üldistada.

Lisaks sätib e-konsultatsioon nüüd võib-olla paremini paika, kellel on kiiresti vaja ja kellel võiks hoopis teha korda õhuteed, suu funktsioonid ja hügieeni ning kellel võiks mingeid asju jälgida hambaarst.

Eriti kui vastuvõetuid on palju, siis kas teil jääb nüüd professoriametis endiselt aega teadustööks või läheb suurem aur tudengite juhendamisele? Mida edasi uurida tahaksite?

Mul on põnevad ajad. Minuga võttis paari kuu eest ühendust üks Läti kliinik, kus on ainult praktikud. Nad ei ole teadlased, aga on kogunud hästi palju kokku infot imikute kohta, kellel on suufunktsiooni häired. Nad pöördusid minu poole küsimusega, kas seda kogutud andmehulka on võimalik muuta teaduseks. 

Mul on olnud tõsine huvi juba tükk aega, mis hetkest muutuvad lapsed suuhingajateks. Selle taga on midagi rohkemat kui lihtsalt vaid ninahingamise takistus. Enamik lapsi sünnib ninahingajatena, sest imemine oleks muidu väga raske tegevus. Kellel on endal lapsed, need teavad, et kui rinnalapsel tuleb esimene nohu, on ta väga kuri. Ta ei saa samal ajal suu kaudu hingata ja rinnapiima imeda. Mind huvitab laste hingamise muutus just ennetuse vaates ja sellesse ma üritan väga palju panustada. 

Samas ei tea me jätkuvalt, miks osadel lastel see neelamisfunktsioon on selline, nagu ta on. Kui Youtube'i sisse panna märksõna wrong swallowing pattern ehk vale neelamismuster, tuleb sealt välja igasuguseid neelamistüüpe. Minu küsimus on siin jätkuvalt, kas me teame, kuidas neid korrigeerida ja miks nad sellised on? Meil ei ole kindlaid vastuseid. Selle taga on enamat, kui lihtsalt ninahingamise takistus. 

Võib-olla minu aur praegu lähekski sellele, et  tahaksin vaadata järjest rohkem, millal on õige aeg sekkuda. Kui suur osa sellest võib olla kaasasündinud ja miks kaasasündinud? See on minu jaoks väga põnev.