Kui suurema osa maamunal kõndinud inimeste surma tagamaade üle arvestust ei peeta, õnnestus arheoloogidel tuvastada nüüd ühe 1800 aastat tagasi tapetud Rooma impeeriumi elaniku surmapõhjus. Nimelt järas teda lõvi, vahendab ScienceAlert.

Teadaolevalt on tegu esimese loomarünnaku tagajärjel hukkunud gladiaatori säilmetega, mis kaasajal leitud. Avastuse muudab tähelepanuväärsemaks ka luude leiukoht. Jäänused tulid päevavalgele Inglismaal Yorkis asuvalt Rooma-aegsel Driffield Terrace'i kalmistult, mis asub impeeriumi pealinnast kaugel.

Ajaloolised allikad kinnitavad, et lõvisid kasutati gladiaatorivõitlustes. Nüüd tõestavad ka luud, et see polnud levinud mitte ainult Itaalias vaid ka impeeriumi kaugemates nurkades. Leid kinnitab teadlaste oletust, et Driffield Terrace'i kalmistule maeti areenil hukkunud võitlejad.

Yorki Ülikooli arheoloog Malin Holst lisas, et hammustusjäljed luudel kinnitavad, et kalmistule maetud inimesed olid gladiaatorid mitte sõdurid või orjad, nagu varem arvati. Tegu on esimese luupõhise tõendiga inimese ja suure kiskja kokkupuutest Rooma-aegsetes meelelahutuskultuuris.

Rooma impeeriumi argielu on erakordselt hästi dokumenteeritud tänu ajaloolistele kirjalikele allikatele, kunstiteostele ja teistele ajahambale vastupidanud kultuurimälestistele. Seetõttu on üldlevinud ka teadmine, et gladiaatorivõitlused olid populaarsed ning võitlejad astusid seal verisesse heitlusse nii üksteise kui ka näiteks karude ja lõvidega. Areenivõitlejate jäänused on aga erakordselt haruldased, mistõttu on arheoloogidel olnud seni keeruline ajaloolisi allikaid aineliste tõenditega kinnitada.

Gladiaatorite surnuaed?

Arheoloogid leidsid juba 2004. aastal samast kohast 74 tugeva kehaehitusega Rooma-aegse mehe säilmed. Mõned neist olid tuhastatud, teiste skeletid olid küll terviklikud, kuid maha raiutud peadega.  Haudades polnud hauapanuseid ning matmispaigad polnud tähistatud. Ühe mehe pahkluudel oli näha suurte raudrõngaste jälgi ja luude vigastusi. Isotoopanalüüs näitas, et mehed olid pärit eri piirkondadest. Mitmed detailid meenutasid Vana-Kreekas asunud Efesose linnagladiaatorite matmispaika.

Arheoloogide erilise tähelepanu pälvis üks peata mees, kelle vaagnaluudelt tuvastasid ainulaadse kujuga torke- ja kraapimisjäljed. Maynoothi Ülikooli antropoloogi Tim Thompsoni juhtimisel uuris meeskond luid 3D-skaneerimise abil ning võrdles neid erinevate kiskjate hambajälgedega.

Põhjaliku võrdluse järel jõudis töörühm järeldusele, et jälgede taga oli ilmselt suur kaslane. Kuna vigastused polnud paranenud, järeldasid nad ühtlasi, et vigastused tekkisid surma hetkel või vahetult enne seda. Teadlased oletasid, et loom ei rünnanud inimest mitte lihtsalt niisama, vaid asus teda sööma.  

Vabatahtlik areenivõitleja

Teadlaste hinnangul oli mees surres 26–35-aastane ning elas ajavahemikus 200–300 pKr. Luustiku põhjal võib järeldada, et ta oli lapseeas alatoidetud ja seljaprobleemidega. Teadlaste hinnangul viitab see raske füüsilise töö tegemisele.

Uurijad peavad tõenäoliseks, et mees oli bestiarius – vabatahtlik areenivõitleja, kes võitles loomadega mitte inimestega. See viitab ka võimalusele, et Yorkis võis asuda amfiteater, kuhu veeti impeeriumi lõunaosadest eksootilisi kiskjaid. Seni pole hoonest mingeid jälgi leitud.

Uuring avaldati ajakirjas PLOS ONE.