Intervjuu ilmus Tallinna Tehnikaülikooli ajakirja Mente et Manu rektorivalimiste eriväljaandes.

Viis mõtet Tiit Landilt.

• Ülikool peab panustama Eesti majanduskasvu, eriti uue majandusmudeli loomisesse, mis põhineb innovatsioonil ja kõrgtehnoloogilisel tööstusel.
• Eesti vajab hädasti rohkem insenere ja IT-spetsialiste, kuid praegune koolitusmaht nõudlust ei kata. Ülikool peab suurendama vastuvõttu nendel erialadel, kuid see eeldab ka vastavat riiklikku rahastust. Kaaluda tuleks ka sihtkapitali loomist.
• Teadlaste roll on aktiivselt sekkuda, kui levitatakse väärinfot, ning nõustada poliitikakujundajaid teadus- ja tõenduspõhiselt. Vaja on paremaid platvorme regulaarseks suhtluseks ülikoolide ja riigi vahel.
• Inseneride ja teadlaste järelkasvu tagamiseks on kriitilise tähtsusega matemaatikaoskus. Probleem algab juba põhikoolis ning sellega tuleb tegeleda varakult, et rohkem noori suudaksid ületada ülikooli astumiseks vajalikud matemaatikalävendid.
• Praegune süsteem pärsib innovatsiooni, sest alusuuringuid rahastatakse peamiselt ülikoolides ja rakendusuuringuid ettevõtetes ilma ülikoole kaasamata, pärsib innovatsiooni.

Miks tahate järgmised neli aastat Tehnikaülikooli juhtida?

Kindlasti mitte harjumusest, veel vähem mugavusest. Kaks ametiaega rektorile on mõistlik, sest ühest küljest ootab ülikoolipere pikemat stabiilsust kui üks ametiaeg, ning teiseks tean omaenda kogemusest eelmises ülikoolis, et kui uus rektor stardib, siis esimene ametiaeg läheb oma kava ja vajadusel muudatuste alustamiseks. Nii, et kui just midagi väga viltu ei läinud, siis on loomulik, et töö on just hoo sisse saanud. Teine ametiaeg on see, mis annaks võimaluse hoo mõnusasti ära kasutada ning ma tunnen, et olen selles olukorras.

Milline on ideaalne tudeng?

Kindlasti motiveeritud. Motivatsioon ei ole midagi sellist, mida saab tekitada, meie on roll motiveerida. 

Tudeng peaks olema ka uudishimulik ning meie töö on innustada teda edasi: veel rohkem kriitiliselt mõtlema, esitama küsimusi ning avaldama arvamust ka siis, kui tema arvamus ei lähe õppejõu arvamusega kokku. 

Uudishimulik peaks ta olema ka selles mõttes, et ta oleks aktiivne, osaleks laiemalt tudengielus ning tudengiorganisatsioonide tegevuses ja naudiks oma õpinguid. 

…teadlane?

Loomulikult peab temalgi olema huvi, uudishimu ja motivatsiooni uusi asju välja uurida, avastada midagi uut. Tänapäeva teadlane peab mõtlema mitte ainult oma distsipliini siseselt vaid interdistsiplinaarselt: ideaalne teadlane otsib koostööpartnerit ka väljastpoolt oma valdkonda.

…õppejõud?

See on väga hea küsimus, sest õppejõud peab kindlasti olema nõudlik, aga mida see nõudlikkus võib tähendada tema karjäärile? Üks teema, mida tahaksin tõstatada, on tagasiside andmise süsteem. Tudeng annab õppejõududele tagasisidet siis, kui eksam on kirjutatud ning ainekursus on lõpetatud nii, et pahatihti juhtub, et madalama hinnangu saavad need õppejõud, kes on nõudlikumad. Kuid just nende tudengid omandavad rohkem. Ideaalne õppejõud ei tee parema tagasiside nimel järeleandmisi. 

Kui ootame tudengilt, et ta esitaks kriitilisi küsimusi, siis õppejõud peab kindlasti olema enesekriitiline. Ta peab tegema koostööd ja leidma tasakaalu kontaktõppe ning distants- ja hübriidõppe vahel, et näha tudengeid ka silmast silma. Minu soov on, et ka tenuuriprofessorid kohtuksid bakalaureusetudengitega.

…ja ideaalne ülikool?

Ülikooli jaoks on kõige olulisem inimesed – loome ambitsioonikad strateegiad ja arengukavad ning mõõdame oma tulemusi, aga lõpuks on ju inimesed need, kes neid tulemusi teevad ning kannavad ülikooli väärtusi. Ideaalne ülikool on selline, mis väärtustab ja hindab kõiki oma inimesi kõige laiemas mõttes. Mõtlen nii akadeemilisi kui mitteakadeemilisi, õppejõude ja teadlasi, aga ka tugistruktuuri inimesi, ning kõige suurem osa meie liikmeskonnast on tudengid. Tähtis on, et kõik need inimesed tunnevad, et nad on väärtustatud, neid tunnustatakse ning nad saavad adekvaatset tagasisidet. 

Ülikool on keeruline organisatsioon, kus iga professor on isiksus. Tähtis on see, et neid isiksusi, kellelt oodatakse kõige suuremat tulemust, toetatakse piisavalt, ning need, kes toetavad, tunnevad omakorda, et nad on organisatsioonis tunnustatud. 

Organisatsioon ootab juhtidelt stabiilsust: stabiilses töökeskkonnas, kus ei tehta pidevalt suunamuutusi ning on hea ja mugav töötada.

Millist Tehnikaülikooli Eesti vajab? See on ajas erinev, vajame täna teistsugust Tehnikaülikooli kui üheksakümnendatel või kuuekümnendatel?

Kindlasti on see ajas erinev, ajad ja tehnoloogia muutuvad nii palju. Tallinna Tehnikaülikool on Eesti ainus tehnikaülikool ning seda olulisem on see küsimus. Kõige tähtsamaks pean Eesti inseneride ja tehnikateadlaste järelkasvu tagamist.

Praegu vajab Eesti sellist Tehnikaülikooli, mis panustaks Eesti majanduskasvu. Tuleb tunnistada, et me ei ole suutnud seda piisavalt teha. Siin on erinevad põhjused. See aeg on nüüd otsa saanud, kus eksport tugines mitte tootmisele ega innovatsioonile vaid toormele, meie majanduskasv ei saa enam tulla samast mudelist, kust seni. 

TAIE strateegia ütleb, et meie tööjõu tootlikkus peaks 2035. aastaks olema 110% Euroopa keskmisest, aga praegu on see langenud 84-lt 77 protsendi juurde. Meil on vaja uut majandusmudelit ning võrdleme end Põhjamaadega, kuid seal on väga palju kõrgtehnoloogilist tööstust, mis põhineb innovatsioonil. See ongi Tehnikaülikooli roll – peame suutma suurendada kõrgetasemelisel teadusel põhinevaid rakendusuuringuid, mis annaks tõuke majandusele ning võimaluse ise luua kõrgetasemelisi tööstusettevõtteid.

Meil on hea näide Margus Lopi ja Kristiina Kaldase projekti näol, kus tehakse koostööd eraettevõttega, kes on saanud riigilt toetust rakendusuuringute jaoks. Eraettevõtted ei pea selleks kaasama teadlasi, aga siin kaasati, sest nad said aru, et ilma nendeta pole võimalik. Nii saame ka tehnoloogiaid, mida peame patenteerima, sest peame looma ja kaitsma enda intellektuaalomandit, ülikoolis loodavate patentide ja ettevõtete arv peaks hüppeliselt suurenema. 

Eestil on vaja, et oleme kõrgetasemelisel teadusel põhinev ettevõtlik ja innovaatiline ülikool nr 1, mitte vaid alusuuringuid tegev teadusülikool nr 2. Meie kõige suurem mõju ühiskonnale on lõpetajate kaudu, aga peame võtma suurema rolli teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevuses, mis on seotud ettevõtlusega. Kuid seni, kuni üks ministeerium rahastab alusuuringuid ülikoolides ja teine rakendusuuringuid ettevõtetes ilma ülikoole kaasamata, ei saa need kaks omavahel kokku. 

Mis on 2025. aastal TalTechi suurim nõrkus või risk?

Meie teadustulemused jõuavad liiga vähe rakenduslikus võtmes maailma ehk tehnosiire on tagasihoidlik. Meie roll on veenda riiki, et see süsteem töötab koos: eraettevõtetes rakendusuuringute rahastamine on õige, kuid ka ülikoolid peavad olema kaastatud. Riigi ootused ülikoolidele on praegu suured ning see on üks teema, millega sügisel ametisse astuv rektor peab tegelema.

…ja suurim tugevus või võimalus?

Meie inimesed. Meil on väga head teadlased ning meie teadustöö kvaliteet on tõusnud. Meil on ka väga hea potentsiaal ja kõik võimalused teaduskondade üleseks koostööks: inseneeria- ja tehnoloogiaalad ja materjaliteadus, mis on loodusteadlastega piirimail, IT-teaduskond ja tehisaru, mis muudab järgmise paarikümne aasta jooksul väga palju; majandusteaduskonnas on loodud tehisaruga seotud andmeanalüütika professuur, lisaks Mereakadeemia võimalused. Nii, et suurim võimalus on meie väga head inimesed ja ideaalne keskkond erinevate distsipliinide mõttes.

Riigi rahakott on murettekitavalt õhuke. Milline on ülikooli roll majanduse kasvatamisel?

Meie roll on olla majanduse mootor. Täna koosneb see panus 90% lõpetajatest, kes lähevad spetsialistidena ettevõtetesse tööle midagi tootma või looma, ning 10% ülikooli loodavatest ettevõtetest. See osakaal peaks suurenema: peame ise looma rohkem uus- ja hargettevõtteid ning panustama laiemalt ettevõtluskoostöösse ja kõrgtehnoloogilise tööstuse loomisse. Kui panna kõik meie distsipliinid kokku ja lisada AI, siis see on meie potentsiaal. Aeg on küps, et seda kasutada.

Millised on ülikooli võimalused finantsvabaduseks?

Tehnikaülikooli 173 miljoni euro suurusest eelarvest umbes pool on riigipoolne stabiilne rahastus: 65 miljonit kõrghariduse tegevustoetus, 12 miljonit teaduse baasrahastus, lisaks doktorant-nooremteadurite tasud. Teine pool aga on see raha, mida oleme ise teeninud kas konkurentsipõhiste teadusprojektidega nii Eestist kui Euroopa meetmetest või koostööst ettevõtetega. Oleme olnud edukad ka näiteks Arengufondi stipendiumite kaasamisega, kust läheb raha tudengitele. Fondi maht on kolme aastaga suurenenud mitu korda. 

Nii, et me "toome koju" päris palju raha, kuid murekoht on kõrghariduse tegevustoetus. Lähima viie aasta jooksul suureneb kõrgharidusse tulevate noorte arv ligi viiendiku võrra ning OSKA raportitest teame, et Eestis on suur puudus inseneridest ja IT-spetsialistidest. Nii, et meie tudengite vastuvõtt lähemate aastate jooksul inseneeria, tehnika ja IT valdkondades peaks suurenema ja ongi suurenenud. Riiklik kõrghariduse tegevustoetus, mille abil me õppetegevust läbi viime, peaks samas taktis suurenema. See on väga suur väljakutse, ma ei ole sinisilmne, et riik selle raha meile lihtsalt juurde paneb.

Meil on ka suur visioon käivitada Eesti insenerihariduse sihtkapital, kuhu kaasataks raha nii ülikoolist, riigist kui ka ettevõtetest. Sealt hakkaksime tulevikus rahastama inseneeria- ja IT-õpet, et toetada ja väljaarendada neid valdkondi Eestis. Väljakutsed on suured, aga arvan, et Eesti on sellise sihtkapitali ja eraraha kaasamise jaoks küps. See on muidugi väga suur töö ja vaja on jõuda ühisele arusaamisele valitsusega. Praegu pärsib annetustegevust see, et annetused on tulumaksustatud. 

Donald Trump loobus kohe ametiaja alguses kliimaleppest ja WHO-st. Kuidas suhelda poliitikakujundajatega, et hoida ja arendada teaduspõhist ühiskonda?

See on väga oluline küsimus. Infotehnoloogia on loonud väga palju võimalusi levitada igasugust informatsiooni. Kõikide teadlaste roll ja minu üleskutse on, et kui levitatakse valet, siis valdkonna teadlane peab sellele reageerima: teadus- ja tõenduspõhiselt nõustama ja eristama tõde valest. 

Alles hiljuti lõppes üks Euroopa Komisjoni JRC uurimisinstitutsiooni rahastatud projekt, milles osalesid ka meie teadlased ning kus tegeldi avaliku sektori teadusliku nõustamisega. Meie roll on olla proaktiivselt kaasas ja nõustada. Ministeeriumides on teadusnõunikud ning oleme ise aktiivsed ametnikega suhtlemisel, kuid ideaalis võiks olla ka platvorm või foorum, kus regulaarselt kohtuda ning aktuaalseid teemasid läbi käia. 

Oluline on see, et ülikooli liikmetel on erinevad seisukohad – meenutame, et ideaalne teadlane peab olema kriitiline ja esitama kriitilisi küsimusi, kuid poliitilistel teemadel on ülikoolil oma seisukohad, kui oleme ülikooli sees need asjad läbi arutanud. Akadeemiline vabadus lubab ka muidugi igaühel eraviisiliselt oma seisukohta väljendada. Ülikoolid on ühed kõige vanemad institutsioonid kirikute kõrval ning ülikoolide kestvuse nurgakivi on just akadeemiline vabadus: et meil oleks võimalik uurida, mida soovime ja avaldada oma arvamust. Küll aga peame arvestama, tänapäevases maailmas eriti, et vabadusega kaasneb vastutus.

Ülikooli tippjuhina ilmselt teadustööd ei tee. Miks olete ise teadlaskarjääri asemel sellise valiku teinud?

Minu aktiivne teadlaskarjäär lõppes 2011. aastal, kui mind valiti Tallinna Ülikooli rektoriks. Ma ei taha teha teadust kõrvaltegevusena: kui olen rektor, siis 100%. 

Küsimus, miks tippjuhi töö teadlaskarjääri asemel, läheb laiemalt kategooriasse "kust saaksime akadeemilisi juhte". Kui mulle tehti ettepanek kandideerida rektoriks, siis mu teadlaskarjäär oli tõusuteel ning oli väga põnev, mõtlesin esmalt "oot-oot, ma olen teadlane ja tahan teha teadust". Kuid tabasin end mõttelt, et pärast oma labori ja uurimisrühma ülesehitamist saaksin ehk rektorina toetada, aidata ja mitte-demotiveerida rohkem inimesi, et teaduse tase tõuseks veel rohkem, kui ma ise teadlasena suudaks. Tahan, et teadusel, ülikoolil ja Eestil läheks hästi, ja siin saan sellele suuremalt kaasa aidata.

Eks mingil määral ka uudishimust. Olen üldiselt selline inimene, et kui ma juba mõtlen, et võiks proovida, siis otsustan üsna kiiresti, et teen seda – kui ei proovi, siis ei saagi teada.

Kuhu tahate Tehnikaülikooli 2030. aastaks viia?

Tahaksin, et Tehnikaülikool panustab Eesti kõrgtehnoloogilise tööstuse kasvatamisse, ning kaitsetööstusse ja tehisaru arendamisse. 

Kui rääkisin enne, et soovin kandideerida rektoriks sellepärast, et tunnen töö pooleli olevat ja tahan selle lõpule viia, siis kõigi kolmega haakub interdistsiplinaarsete keskuste arendamine ülikoolis. Pean silmas ülikooli kuut fookustippkeskust, mille kõrval on veel varem loodud targa linna tippkeskus, energiatõhususe tippkeskus ning strateegilise mineraalse ja süsinikupõhise ressursi ringmajanduse tippkeskus. Ülikooli fookustippkeskused käivitasime täpselt aasta tagasi ning nad on väga aktiivsed. Tunnetan siin meie tugevust – meil on aktiivsed inimesed ning kui loome võimalused, siis hakatakse toimetama. Ka interdistsiplinaarsust ei saa lihtsalt käsu peale tegema hakata. 

Küsisime tippkeskuste kohta nõu ka meie rahvusvaheliselt nõukojalt. Nende tagasiside oli väga positiivne ülikooli arengu mõttes, aga öeldi ka seda, et ülikool peab neid toetama umbes kümme aastat ning siis umbes pooled jäävad ellu ja tõusevad lendu. 2030. aastaks peaks hakkama paistma, millistel on potentsiaali taevasse tõusta. 

Praegu on loodud veel uusi algatusi, mis peaksid saama aasta pärast fookustippkeskusteks: vastutustundliku majanduse ja ESG keskus Merle Ojasoo juhtimisel ning kaitse- ja julgeolekutehnoloogiate keskus Henri Shasmini koordineerimisel. Minu lootus on, et aastal 2030 on meil elujõulised 2/3 fookustippkeskustest.

2030. aastaks ehk ei ole inseneriteaduskonna tudengkond veel 5 000 juures, aga iga-aastane kasv 10–15% peaks siiski jätkuma, samuti peaks IT-teaduskonna tudengite vastuvõtt suurenema. Üks meie murekohti õppes on nominaalajaga lõpetamise osakaal – eesmärgiks on 60%, ent keskmine on 50% nii, et seda peame kindlasti suurendama. 

See on seotud ka kõrghariduse rahastamisega. Kokkulepete järgi peaks kõrghariduse rahastamine 2026. aastal suurenema, aga sealt edasi me ei tea, kas tõus on nullis või negatiivne. Kui riik ei leia 30 miljonit eurot aastas juurde, tuleb see kusagilt mujalt leida. Riigipoolne ootus meile aga järjest suureneb, peaksime üha rohkem võtma vastu tehnika, tootmise ja ehituse õppekavagrupis, IT-s senist taset hoidma või samuti suurendama.

Soov on jõuda 5–10 aasta jooksul ka Euroopa tipptehnikaülikoolidega võrreldavale tasemele. Tehnikaülikoolid on majanduse mootorid, meil on selleks ka head eeldused ja koostööpartnerid – EuroTeQi võrgustiku näol.

Ülikooli rahvusvahelistumine – kellele, milleks ja kuidas?

See on oluline ennekõike meile endale, Tehnikaülikooli akadeemilise kvaliteedi tagamiseks. Kui meil ei ole välistudengeid, rahvusvahelist koostööd ja välisteadlasi, siis me toimetame omas mullis ja meil puudub võrdlus, see oleks hukatuslik meie kvaliteedile. Küsimus on, millises mahus ja proportsioonis rahvusvahelistumist vajame – seadusega oleme rahvuslik tehnikaülikool, samas kvaliteedi tagab rahvusvahelisus nii, et vaja on leida õige tasakaal.

Minu seisukoht on, et välistudengeid peaks olema 15% ning võimalikult laia päritoluga mitte lõviosa ühest regioonist. Peame ka eristama rahvusvahelist bakalaureuse-, magistri- ja doktoriüliõpilast.

Doktorantide puhul on tähtis see, et teadus on küll rahvusvaheline, kuid doktoriõppesse on vaja rohkem kodumaiseid üliõpilasi, et tagada meie akadeemiline järelkasv. 5–10 aasta pärast pole meil mõnel erialal doktorikraadiga inimesi, kes õpetaksid eesti keeles. Oleme tõstnud doktorantide töötasusid ja tõstame veel, juba praegu on nende miinimumtasu 2 300 eurot, olles kõrgem kui teistes ülikoolides. Kui aga räägime ideaalsest ülikoolist, siis siin peavad end hinnatuna tundma kõik ülikooli töötajad. Meie laborites töötavad doktorikraadiga inimesed, kes saavad vähem palka kui doktorandid, keda nad juhendavad, ning see ei ole õige.

Magistritudengite puhul on oluline, et OSKA raportitest näeme, kui palju meil on vaja kvalifitseeritud tööjõudu, ning see ei lähe kokku sellega, kui palju me suudame koolitada. Eestis lihtsalt ei ole nii palju noori. Peame leppima sellega, et magistritudengid, kes tulevad mujalt riikidest, jääksid siia ka tööle. Muidugi kasutame siin oma strateegilisi partnereid EuroTeQist, selle kaudu saavad meie tudengid käia maailma parimates ülikoolides õppimas ja teised saavad meile tulla. Isegi kui kohe ei tulda siia kraadiõppesse, alguses võetakse ainekursuseid, siis vahetustudengiks ja ehk tulevad ka magistriõppesse ning jäävad Eesti ettevõtetesse tööle.

Sama küsimus rohepöörde kohta.

See on meile kõigile!

Hoonete energiatõhusus ja energeetika on meie suurim jalajälg ja kui me tehnikaülikoolina ütleme, et meid ei huvita või me pole eeskujuks ning me ei ürita välja arendada uusi või parendada seniseid tehnoloogiaid, siis oleme läbi kukkunud.

Aga kuidas? Aastad on õpetanud, et me ei tohi tormata. Rohepööre ei tohi olla ideoloogiline, et oleme oma eesmärkides kinni, nui neljaks. Energiahinnad on tõusnud ja geopoliitiline olukord sunnib panustama oluliselt rohkem raha kaitsetööstusesse, peame vaatama horisonti dünaamilisena ning olema valmis muutma viise, kuidas oma eesmärke saavutada. 

Olen uhke, et võtsime vastu rohestrateegia. Sealt tulid ka needsamad fookustippkeskused, sest rohestraeegia loomisega saime interdistsiplinaarsuse rohkem lahti mõtestada, defineerides oma rohelised arendussuunad ja kõrvutades teaduse omadega. Teiseks näitab kliimaneutraalse ülikooli teekaart aastaks 2035 väga kenasti kätte, et eesmärgid on saavutatavad, iseasi, mis hinnaga. Tänu teekaardis toodud meie oma teadlaste loodud teadus- ja tõenduspõhistele stsenaariumidele on meil nüüd võimalik teha strateegilisi otsuseid, milliseid hooneid hakata renoveerima ning kuidas koondada kampus rohkem kokku. 

Ülikooli suuruselt teine jalajälje osa on liikumine ja kuigi me ei saa hakata jälgima, millega inimene liigub ja kus pargib, siis juba see, et me teema tõstatasime, pani ehk rohkem inimesi valima mõnel päeval muu vahendi liikumiseks kui auto. Peame näitama eeskuju ja looma võimalusi, käsud ja keelud siin ei tööta.

On teil mõni mure, ettepanek või plaan, millest me veel ei rääkinud?

Rääkisime aktiivsetest tudengitest, ühiskonna teenimisest ja kõrgtehnoloogiast, aga tahan siin tuua heaks näiteks praeguse tudengivormeli, kuidas on võimalik ehitada 889 maailma (tipp)tehnikaülikooliga konkureerides kõige kiirem ja vastupidavam auto. Praegu ehitavad tudengid taas uut vormelit ja Solaride'i päikeseautot, aga kolme või viie aasta pärast juhivad või loovad nad ise kusagil ettevõtteid. Tudengite toetamine ja aktivism on tõusuteel ning seda peaks kindlasti ka edasi toetama.

Teine oluline asi on see, mida me ise saame teha inseneride ja teaduse järelkasvu teemal: matemaatikaõppe toetamine ja koostöö koolidega. Kui noorte arv suureneb, siis kui palju suureneb nende arv, kes ületavad matemaatikalävendid? See peaks olema suurem. Matemaatika kitsaskoht on põhikoolis, gümnaasiumis on hilja sellega alustada. Nii, et "matemaatika riigikeeleks" teemat peame edasi hoidma.

Miks teie olete Tehnikaülikoolile praegu parim rektor?

Ma ei ole enese kiitja, aga hea küll. Julgen öelda, et minu lõppeva ametiajaga on ülikoolis tekkinud stabiilne töökeskkond, mida inimesed ootavad ja hindavad. Seda näitab ka töötajate rahulolu-uuring. Julgen öelda, et minu eelis on see, et inimesed tunnevad mind rektorina, ning ma ei muutu.

Kui teie ei asu 1. augustil rektori kabinetis tööle, millise kirjakese järgmisele rektorile lauale jätate?

Oleme Tarmo Soomerega väga head kolleegid ning meil on paljuski sarnased seisukohad. Loomulikult soovin talle edukat ametiaega. Soovin, et ta ei lõhuks seda, mis on ülikoolis hästi. Me ei soovi praeguses olukorras radikaalseid muutusi ning soovitan, et ta laeva ümber ei pööraks, ei teeks liiga palju suuri muudatusi korraga. 

Intervjuu ilmus Tallinna Tehnikaülikooli ajakirja Mente et Manu rektorivalimiste eriväljaandes.