Ligikaudu 3000 aasta eest oma õitsengu tipu saavutanud foiniiklased olid antiikaja ühed kõige tuntumad meresõitjad. Lähis-Idast Levanti piirkonnast levima hakanud kõrgkultuur rajas Vahemere rannikule kümneid kolooniaid, pannes aluse muu hulgas roomlasi kimbutanud Kartaago impeeriumile. Samuti jõudsid nad ühe maailma esimese tähestikupõhise kirjaviisini, mis mõjutas hilisemaid kreeka ja ladina tähestikke.

Ajaloolaste ja arheoloogide seas oli pikalt kinnistunud arusaam, et foiniiklased pärinesid otse pronksiaja lõpu kollapsi üle elanud Kaanani rahvast – Piibli järgi enne iisraellasi nn tõotatud maal elanud rahvakillust. Oletust toetas nende keele ja kultuuri sarnasus.

Pärilikkusainet aluseks võttes, olid teadlased saanud seoste paikapidavust konrollida aga vaid piiratud ulatuses. Varasemad DNA-analüüsid keskendusid üksikutele inimesele või kasutati neis ainult emaliini põhjal saadud andmeid. Laiapõhjaliste järelduste tegemiseks jäi neist väheks.

Nüüd ilmunud töös võttis rahvusvaheline töörühm eesotsas Harald Ringbaueriga Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudist ja David Reichiga Harvardi Ülikoolist luubi alla muistsel ajal elanud 210 inimese DNA. Proovid pärinesid Vahemere ääres asuvast 14 leiukohast, mida on ajaloolased varem seostatud foiniiklaste ja puunlastega. See võimaldas võrrelda eri piirkondades elanud foiniiklaste geneetilist profiili ning kontrollida, kui tugevalt toetab bioloogiline aines varasemaid oletusi.

Inimeste täisgenoomide ja populatsioonigeneetiliste meetodite alusel osutus, et senine arusaam on ekslik. Analüüsitud DNA proovid näitasid, et kõige suurema osa puniklaste geneetilisest taustast moodustas Sitsiilia ja Egeuse piirkondadele sarnanev geeniprofiil. Sama pilt avanes nii Põhja-Aafrikas asuvas Kartaagos kui ka Vahemere saartel ja Ibeeria poolsaarel paiknevates puunlaste asulates. Teise tähtsa panusena tuli esile Põhja-Aafrikale iseloomulik geneetiline komponent. Silmatorkavamaks muutus see aga alles pärast 400. aastat eKr käsikäes Kartaago mõju kasvuga.

Levanti päritolu DNA-d leidus vähe isegi foiniiklaste asutatud ja nende n-ö läänepealinnaks peetud Kaartaagos. Enam kui 80 protsenti selle linna uuritud elanike geneetilisest päritolust kattus hoopis Vahemere läänepoolsema osa elanikega. See viitab, et foiniiklaste kolooniad kasvasid kiiresti just kohalike elanike arvelt.

Näiteks kasvas Kartaago mõnesaja inimesega asustatud külast üle 40 000 elanikuga suurmetropoliks. Nii kiiret kasvu ei oleks olnud võimalik saavutada ainult emamaalt saabunud kolonistidega. Uuringu autorite sõnul pidid kohalikud rahvad näiteks Põhja-Aafrika rannikul elanud hõimud aktiivselt uute tulijatega liituma, omandades nende keele, usulised tõekspidamised ja elukorralduse.

Sama muster kordus teisteski kolooniates nagu tänapäevas Hispaania aladel asuvas Cádizis või Motyas Sitsiilias. Asulate arhitektuurilises ja kultuurilises ilmes võib näha tugevaid foiniiklasi mõjutusi, kuid seal elasid eri päritolu inimesed. Uuringu autorite hinnangul võisid asulad meelitada kohalikke nii kaubanduse, stabiilsuse kui ka majanduslike võimaluste tõttu.

Nõnda kujunes foiniiklus töörühma hinnangul kultuuriliseks identiteediks mitte etniliseks identiteediks. Teisisõnu levis foiniiklaste kultuur nende geneetilisest mõjust palju ulatuslikumalt. Ajalooliste kultuuride tavapärase leviku taustal on see pigem haruldane.

Ringbauer ja Reich leidsid uuritud säilmete puhul lisaks kuus näidet, kus omavahel olid suguluses mere eri kallastel elanud inimesed. Näiteks tuvastas töörühm suguluse inimeste vahel, kes oli maetud vastavalt Põhja-Aafrikasse Kerkouane'i puniklaste kalmistule ja Sitsiilias Birgi lähedale. Nende DNA lõigud kattusid piisaval määral, et tegu oli ilmselt viienda kuni seitsmenda põlve sugulastega. Teisisõnu polnud Vahemeri rahva liikumisel tõkkeks, vaid inimesed liikusid kolooniate vahel suhteliselt tihedalt ja sageli.

Töörühm loodab, et samal moel saab uurida ka teisi minevikus elanud rahvaid, kellest on maha jäänud võrdlemisi vähe ajaloolisi allikaid.

Uuring ilmus ajakirjas Nature.