Kahel jalal kõndides õppis inimene kõnelema ja musitseerima
Inimene eristub suuremast osast loomariigist mitme omaduse poolest. Näiteks oskab ta rääkida, teha muusikat ning käib kahel jalal. Nüüd väidavad Rootsi ja Ameerika teadlased, et need omadused on aidanud mõnikord ka üksteist ellu kutsuda.
Täpsemalt käivad Matz Larsson Örebro Ülikoolist ja Dean Falk Florida Osariigiülikoolist välja idee, et kahel jalal kõndimine on aidanud panna aluse kõnelemise ja musikaalsuse välja kujunemisele.
Nad kirjutavad ajakirjas Current Anthropology, et kahel jalal kõndimisel tekitavad sammud rütmilise ja hästi ette ennustatava helipildi, mis erineb vägagi inimese lähima loomariigi-sugulase šimpansi tekitatavatest helidest, kui šimpans kõiki nelja jäset kasutusele võttes puulehtede sahina saatel oksi mööda kulgeb.
Kui mitu inimest koos kõnnib nii, et nende sammud sünkroniseeruvad, siis suudab inimese aju sammude kõla hõlpasti rühmitada ning eristada inimsamme muudest ümbruskonna helidest. See võimaldab näiteks lõvide või muude vaenlaste liginemist aegsasti märgata.
Nendel inimestel, kes samme piisavalt hästi sünkroniseerida ei suutnud, jäid asjakohased geenid ilmselt järgmisele põlvkonnale pärandamata.
Ka veel sündimata laps tajub juba üsas ema sammude rütmi. Selles rütmis kõikudes, areneb lapse kuulmis-, puute- ja tasakaalumeel.
Inimese tavaline kõnnitempo on umbes 120 sammu minutis. Samasugune rütm iseloomustab ka paljusid muusikapalu. Sammud loovad seega mõnes mõttes muusikaga sarnaneva kogemuse.
Kui last kiigutades rahustatakse, siis võib-olla tuletatakse talle sellega meelde üsas tajutud kõndimise rütme.
Kui ema ja isa lapsega räägivad, siis teevad nad seda tihti erilisel rütmilisel moel, mis võib samuti muusikat meenutada.
Niisugustest rütmilistest häälitsustest ja liigutustest võiski Larssoni ja Falki arvates inimkõne ja muusika alguse saada.
Kusagil siin võib nende kahe teadlase arvates peituda ka põhjus, miks head mõtted ja loomingulised ideed kipuvad tihtipeale just kõndides või joostes pähe tulema.
