2024. aasta tõi Eestile ajaloolise madalpunkti – esimest korda registreeriti aasta jooksul vähem kui 10 000 sündi. Ajal, mil demograafilises plaanis on iga raseduse õnnestumine üha tähtsam, on samas raseduskomplikatsioonide arv tõusuteel.

Eestis ja mujal maailmas mõjutavad kõrgvererõhuga seotud probleemid ligikaudu 7–21 protsenti rasedustest ning rasedusdiabeeti ja loote kasvuhäireid esineb vastavalt ligikaudu 5–10 protsendil ja kümnel protsendil rasedustest. Korduvat raseduse katkemist kogeb üks kuni viis protsenti paaridest.

"Hilisemas eas rasestumine võib neid riske veelgi suurendada, mistõttu on ennetustöö ja varajane sekkumine kriitilise tähtsusega," rõhutas Tartu Ülikooli geenitehnoloogia erialal doktorikraadi kaitsnud Mario Reiman. See on oluline ka Eestis, kus on käsikäes rahvastiku vananemisega esmasünnitajate vanus järjest kasvanud. Kui aastal 2003 said naised oma esimese lapse 24,7-aastaselt, siis 2023. aastal said nad 28,7-aastaselt.

Ainulaadne uurimisviis

Mitme rasedustüsistuse taga on häired platsenta geenide töös. "Inimkeha organitest on platsenta üks kõige salapärasemaid. See moodustub viljastumise järel samadest rakkudest, millest areneb ka loode ise ning eksisteerib ainult raseduse ajal," kirjeldab Mario Reiman.

Loote arenguks on platsenta hädavajalik. Organ varustab arenevat loodet hapniku ja toitainetega, eemaldab loote vereringest jääkained, toodab hormoone, mis aitavad emal rasedusega kohaneda, kaitseb loodet võimalike kahjulike mõjude eest ning reguleerib loote kasvu ja arengut.

Reimani doktoritöö raames läbi viidud uuring oli üks esimesi maailmas, kus platsenta uurimiseks kasutati täisgenoomi sekveneerimist, hõlmates seni suurimat sellelaadset andmestikku. Reiman võrdles normaalselt kulgenud rasedustest (kontrollid) ja komplikatsioonidega rasedustest (juhud) saadud platsentakoe proove. Platsenta rolli paremaks mõistmiseks sekveneeris ehk järjestas töörühm proovidest eraldatud RNA selleks ette valmistatud sekveneerimise raamatukogudesse.

Võtmerolli mängis seejuures geenide avaldumise määr. Tavapärase ja komplitseeritud raseduse ajal avaldunud erisuste leidmiseks võrdles Reiman, kui palju ja milliseid RNA molekule rakud geenide pealt platsentas valmistasid.

Ulatuslikud mõjud

Kõige ulatuslikumaid muutusi täheldas Mario Reiman preeklampsia korral, mis ohustab halvemal juhul nii last kui ka ema. Võrreldes probleemideta kulgenud rasedustega esines erinevusi 215 geeni töös. Avastus kinnitas teadlaste varasemat teooriat, et preeklampsia saab alguse just platsentast. Korduva raseduse katkemise korral nägi töörühm muutusi 189 geeni avaldumises. See ilmestab, kui drastiliselt on platsenta geenide töö sel ajal häiritud.

Teiste rasedustüsistuste puhul olid muutused väiksemad: gestatsioonidiabeedi puhul leidis Reiman kolleegidega neli muutunud geeni, väikese sünnikaaluga raseduste puhul kaks ning suure sünnikaaluga raseduste puhul ühe geeni. "Vähene muutuste arv viitab, et näiteks gestatsioonidiabeet ei alga ilmselt platsentast, vaid on pigem seotud ema või loote geeniekspressiooniga," tõdeb Reiman.

Mõjutatud geenide ülesandeid analüüsides, pidi aga Reiman järeldama, et proovivõtu ajaks olid platsenta rakud hakanud juba programmeeritult surema. Teisisõnu püüdis keha rasedust lõpetada, mitte seda säilitada. "Ilmselt tuvastasime geeniekspressiooni vahendatud mehhanismi, mis lõpetab raseduse. Meil ei õnnestunud isoleerida, mis signaal täpsemalt selle protsessi alustab ning kuidas see erineb juhuslikust raseduse katkemisest," nendib Reiman.

Üllatavalt täheldas Mario Reiman, et kõigi hilisraseduse tüsistuste ajal nähtavad geeniavaldumise mustrid olid omavahel sarnased. Geenimuutuste arv oli samas erinev. Eriti tugevalt olid omavahel seotud preeklampsia ja loote kasvu probleemidega rasedused. "See viitab, et kõigil juhtudel püüab platsenta kohaneda olukorraga, kus see ei suuda piisavalt hästi loodet toetada," selgitab Reiman.

Tuleneda võib see olukorrast, kus platsenta ei suuda toimetada looteni juba varem piisavalt hapnikku ja toitaineid. See omakorda langetab loote kaalu. Võib ka juhtuda, et loode hakkab erakordselt kiiresti kasvama, kuid platsenta ei suuda samaga vastata. Selle hüvitamiseks võivad aktiveeruda rajad, mis suurendavad kiiresti loote läbilaskevõimet ning tõstavad ema vererõhku.

Kui osutub, et mitmel tüsistusel on tõesti sarnased tekkepõhjused, võib see rajada tee tõhusamate ravimeetodite väljatöötamiseni.

Ühe vanema mõju

Võrreldes varasemate uuringutega kasutasid Tartu ülikooli teadlased tundlikumat täisgenoomi sekveneerimist. See võimaldas täpsemalt mõõta, milliselt vanemalt pärit geenid avaldusid platsentas.

Tavaliselt avalduvad geenid võrdselt mõlemalt vanemalt päritud geenikoopiatelt. Erandit kujutab nähtus nimega verming (imprinting), kus geen avaldub ainult ühelt vanemalt päritud geenikoopia kaudu, samas kui teise vanema geenikoopia on täielikult vaigistatud.

Selgus, et klassikalist vermingumustrit järgis ainult väike osa, vähem kui kaheksandik uuritud geenidest. Seejuures olid need geenid ainuomased platsentale, geeniekspressiooni atlase andmetel võivad need avalduda ka neerupealistes. Paljud ülejäänud geenid näitasid hoopis osalist eelistust ühe vanema geenikoopiale. Nende puhul pärines 65–90 protsenti geeni aktiivsusest pärines ühelt vanemalt, mis on vermingu-uuringute vallas uudne avastus. 

Tõhusam ennetustöö

Uued teaduslikud avastused, nagu Mario Reimani platsenta uuring, aitavad arstidel võimalikke rasedustüsistusi paremini mõista ja ennetada. See võiks muuta raseduse kulu turvalisemaks. "Kuigi praegu on tegemist alles teadusuuringuga, võivad selle tulemused tulevikus aidata välja töötada täpsemaid sõeluuringuid ja personaalsemaid ravimeetodeid," usub Reiman.

Lõppenud uuringu tulemused on eriti olulised kõrgema riskiga raseduste jälgimisel. Näiteks vanemas eas esmasrasedatele, korduvate raseduse katkemistega paaridele, krooniliste haigustega naistele ning neile, kellel on varem esinenud rasedustüsistusi.

Rasedust tuleb Reimani sõnul planeerida hoolikalt. Riskitegurite olemasolu ei tähenda automaatselt probleeme, kuid iga rasedus on erinev. Nii on tema sõnul naistel soovitatav arstiga nõu pidada juba enne rasestumist, järgida tervislikke eluviise ning hoida oma stressitaset kontrolli all.

Mario Reiman kaitses geenitehnoloogia erialal doktoritöö "Placental transcriptome in normal and complicated pregnancies" ("Platsenta transkriptoom normaalse ja komplitseeritud raseduste korral") 21. jaanuaril Tartu Ülikoolis. Tööd juhendas inimese geneetika professor Maris Laan Tartu Ülikoolist. Oponeeris doktor Hannele Laivuori Tampere Ülikoolist.