Veel ligikaudu 14 500 kuni 5000 aasta eest laiusid Saharas liivakõrbete asemel lopsakad savannid ning voolasid jõed. Tollal jõudis Aafrika põhjaossa ebatavaliselt palju sademeid ning inimesed jõudsid rännata Sahara rohealadel enne nende uuesti liiva alla mattumist tuhandeid aastaid. Ajaloolased tunnevad seda aega Aafrika niiske perioodina, vahendab Nature.

Nüüd järjestasid teadlased esimest korda täielikult praeguse Liibüa aladel toona elanud inimeste genoomi. Ajakirjas Nature avaldatud uuring näitab kahe naise näitel, et sealne elanikkond oli võrreldes teiste Aafrika populatsioonidega erakordselt isoleeritud.

Muistsest Põhja-Aafrikast pärinevad genoomid on haruldased, sest peaaegu kogu paleogeneetiline töö on keskendunud seni Euroopale ja Aasiale. Samuti säilib Sahara piirkonnas DNA väga halvasti, sest geneetiline materjal laguneb kõrge temperatuuri ja tugeva ultraviolettkiirguse tõttu tavapärasest kiiremini.

Seetõttu on oluline uurida paiku, mis on ilmastiku eest kaitstud. Üks selline paik on Takarkori kaljuvarjend Edela-Liibüas. Aastatel 2003–2007 tehtud väljakaevamistel avastis arheoloogid sealt 15 inimese jäänused, kes maeti 8900–4800 aastat tagasi.

Mõlema nüüd uuritud naise surnukehad mumifitseerusid loomulikul teel. Arheoloogilised tõendid viitavad, et nad kuulusid karjakasvatajate hulka, kes ilmusid piirkonda umbes 8000 aastat tagasi. Eelnevalt seal elanud küttidest-korilastest, saharalastele tähendas see suurt elulaadi muutust. Mõned teadlased on väitnud, et saharalased õppisid karjakasvatust, abielludes inimestega, kes rändasid Levanti piirkonnast Põhja-Aafrikasse.

Teadlased võrdlesid naiste genoome 800 kaasaegse inimese ja 117 muistse genoomiga Aafrika, Lõuna-Euroopa ja Lähis-Ida eri piirkondadest. Tulemused näitasid, et Vahemere idakaldale iseloomulik geneetiline komponent moodustas Takarkori naiste genoomist vaid väikese osa. Kui saharalased üldse teiste rahvakildude aja jooksul segunesid, leidis see aset ammu enne karjakasvatuse levikut piirkonnas. Analüüsil ei õnnestunud seostada varajasi saharalasi ühegi teise muistse rühmaga.

Naised kuulusid populatsiooni, mis eraldus Sahara-tagustest aafriklastest umbes 60 000 aasta eest, umbes samal ajal kui kõigi Aafrikast väljarännanud inimeste esivanemad. See viitab, et muistsed põhja-aafriklased jäid suurema osa eelajaloost geneetiliselt isoleerituks peaaegu kõigist teistest mandri elanikest.

Uuringu autorid suutsid leida ainult ühe tugeva seose Takarkori genoomide ja teiste muistsete aafriklaste vahel: naised jagasid ühist päritolu kütt-korilastega, kes elasid umbes 15 000 aastat tagasi praeguse Maroko aladel. Analüüs viitas sellelegi, et nad olid geneetiliselt lähemalt seotud inimesega, kes surid 45 000 aastat tagasi tänapäeva Tšehhi aladel, kui inimesega, kelle 4500 aasta vanused jäänused leiti Ida-Aafrikast.

See tähendab, et karjakasvatus levis seal ilmselt pigem kultuurilise nähtusena kui rahvasterände tulemusena, järeldab teadustöö. Nüüd tuleb leida töörühma sõnul vana DNA-d ka teistelt Sahara aladelt, et kinnitada, kas sama seos peab paika ka teiste toonaste sahara elanike puhul.

Aja möödudes muutusid piirkonnas elavate inimeste omavahelised kontaktid kõrbe pealetungi ja veenappuse tõttu üha harvemaks. Takarkori naiste geneetiline isolatsioon viitab sellele, et isegi kui Sahara oli praegusega võrreldes lopsakas, polnud neil aladel ringi rändamine siiski kuigi lihtne.

Töö ilmus ajakirjas Nature.