Inimese eellaskond jagunes enam kui miljoniks aastaks kahte ossa
Värskest geeniuuringust selgus, et inimese päritolulugu on keerukam kui seni arvatud.
Briti teadlased on välja selgitanud, et tänapäeval elavate inimeste eellaskond oli üle miljoni aasta vältel kaheks jagunenud ning siis jälle uuesti kohtunud ja segunenud.
Trevor Cousins, Aylwyn Scally ja Richard Durbin Cambridge'i Ülikoolist kirjutavad ajakirjas Nature Genetics, et nüüdisinimene kujunes välja umbes 300 000 aastat tagasi, mil segunes kaks suurt seltskonda, kes olid umbes poolteist miljonit aastat tagasi teineteisest lahknenud.
Seejuures on üks neist seltskondadest, teaduslikumalt öeldes populatsioonidest, andnud umbes 80 protsenti tänase inimkonna geenivarast, teine on andnud umbes 20 protsenti.
Viimased paarkümmend aastat on inimese põlvnemise uurijate seas valitsenud vaade, et liik Homo sapiens kujunes välja Aafrikas umbes 200 000 – 300 000 aastat tagasi, olles seejuures ühe suure ja pikemalt ühtsena püsinud populatsiooni järglased.
Küll on teada olnud, et umbes 50 000 aastat tagasi segunes nüüdisinimene pisut ka oma taaskohatud sugulaste neandetrtallaste ja denislastega, aga see 300 000 aasta tagune segunemine, mis nüüd välja on tulnud, oli palju suurejoonelisem sündmus.
Kui neandertallastelt pärineb umbes kaks protsenti tänapäeva mitteaafriklastest inimeste geenidest, siis varasemal suurel segunemisel andis väiksem populatsioon ühisesse geenikatlasse kümme korda rohkem.
Huvitav on see, et erinevalt neandertallaste ja denislastega segunemise loost, mis tuli välja fossiilset DNA-d uurides, jõudsid Cousins, Scally ja Durbin oma avastuseni analüüsides tänapäeval elavate inimeste geenimaterjali.
Analüüsis kasutati uudset algoritmi, mida oli eelnevalt kontrollitud simuleeritud andmetega. Peale populatsioonide lahknemise ja taaskohtumise ilmnes veel põnevaid asjaolusid.
Ühes populatsioonis tekkis varsti pärast lahknemist niinimetatud pudelikaela nähtus, kus populatsiooni arvukus kahanes väga väikeseks, aga taastus järgmise miljoni aasta jooksul. See oli see populatsioon, mis andis hilisemal segunemisel 80 protsenti geenimaterjalist.
Teadlased peavad võimalikuks, et ka teiste loomaliikide põlvnemisloos on lahknemisi ja taasühinemisi ette tulnud rohkem, kui seni teada on. Loodetavasti aitab Cambridge'i teadlaste kasutatud analüüsimeetod ka neid juhtumeid välja selgitada.
