Pikk kosmoselend nõrgestab silmi
Kosmoselava pardalt on tore vaadata maakera ja teisi taevakehi, eriti kui neile lähemale lennata. Teadusuuringud aga osutavad, et pikk viibimine ülinõrga gravitatsiooni käes, nagu kosmoses, toob kaasa muutusi astronautide silmades ja nägemises.
Kanada teadlased uurisid lähemalt Rahvusvahelises Kosmosejaamas käinud astronautide silmi ja tõdesid, et vähemalt 70 protsenti neist oli tabanud niinimetatud neurookulaarne sündroom.
See sündroom seisneb biomehaanilistes muutustes silmas, mida on astronautidel varemgi märgatud ja mis võib kaasa tuua püsivaid nägemismuutusi.
Santiago Costantino ja ta kolleegid Montréali Ülikoolist hõlmasid uuringusse 13 astronauti, kes olid äsja Rahvusvahelises Kosmosejaamas veetnud 157 kuni 186 päeva. Neist neli olid naised. Kaheksa astronauti käisid kosmoses esimest korda.
Mõõtmised näitasid, et silmamuna jäikus oli astronautidel keskmiselt 33 protsenti alanenud, silma siserõhk oli 11 protsenti alanenud ning silma pulsi amplituud oli 25 protsenti alanenud.
Lisaks olid silmamunade mõõtmed kahanenud ning nägemise fookus oli muutunud. Mõnedel astronautidel esines ka näonärvi turset või silmapõhja volte.
Viiel astronaudil täheldati silma soonkesta paksenemist. Soonkest on silma võrkkesta verega varustav silmamunakiht, mis võib teadlaste arvates mikrogravitatsiooni oludes pakseneda, sest pea saab siis rohkem verd kui tavalistes oludes.
Selline paksenemine võib aga pikapeale ka silma kõvakesta ehk silmavalge püsivalt välja venitada ning muuta silma mehaanilisi omadusi.
Costantino ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas IEEE Open Journal of Engineering in Medicine and Biology, et need muutused ei tohiks siiski muret valmistada, kui kosmoselennu kestus on vähem 12 kuud.
Kõigi uuritud astronautide silmad läksid maal olles normaalseks tagasi, kui nad olid mõnel juhul mõnda aega kandnud korrigeerivaid prille.
Kuid muretsemiseks on kindlasti põhjust pikematel kosmoselendudel, näiteks kui peaks Marsile sõitma.