Hiina teadlased võisid leida Ozempicule loodusliku aseaine

Rühm Hiina teadlasi võib olla leidnud populaarsele diabeediravimile Ozempicule loodusliku alternatiivi. Nende sõnul võib veresuhkrutaset tasakaalustada ning suhkruhimu alla suruda üks soolestikus elav mikroobiliik.
Kuigi veresuhkru ja suhkruisu reguleerimise mehhanism on teada-tuntud, on selle üksikasjad veel mõnel juhul lahtised. Jiangani Ülikooli teadlased leidsid oma töö põhjal, et hiirtel ja inimestel peitub selle kehaprotsessi käima lükkamise võti soolestiku mikrobioomis. Olulised on ka soolestiku metaboliidid ehk ainevahetussaadused, mida sooleelustik seedimise käigus eritab, vahendab ScienceAlert.
Uuringu autorid suurendasid ühe kindla mikroobiliigi arvukust diabeedihaigete hiirte sooltes. Seepeale hakkas loomakestel kõhus erituma rohkem hormooni nimega glükagoonilaadne peptiid 1 ehk GLP1. Viimane aitab kehas reguleerida veresuhkrutaset ja täiskõhutunnet. Hormooni eritust soodustavad teatud toiduained ja soolemikroobid. Sama hormooni toimet matkivad ka viimasel ajal popimaks muutunud diabeedi- ja kaalulangetusravimite nagu Ozempicu toimeaine semiglutiid.
Isud käivad kõhu kaudu
Teist tüüpi diabeediga inimestel on GLP1 talitlus tavaliselt häiritud. Seetõttu on neil raskusi ka veresuhkrutaseme kontrolli all hoidmisega. Ozempic ja teised sarnased ravimid jäljendavad kehas vajaka jäänud loomulikke protsesse. Ehkki ravimid on väga tõhusad, otsivad mõned teadlased alternatiivi, võimalust panna keha tootma rohkem GLP1-d.
Uue töö autorite sõnul osutab üha enam uuringuid, et inimese isu ühe või teise toiduaine järele on tegelikult soolestikust tulnud märguannete kaja. Soolestik on nende sõnul üleüldiselt toidueelistuste kujunemisel kõige tähtsam elund. Küll aga polnud veel selge, millised geenid, soolemikroobid ja metaboliidid soolestikus mõjutavad just suhkruisu.
Nüüd osutab Hiina teadlaste uuring, et inimese magusaisusse annab oma panuse mikroobiliik Bacteroides vulgatus ühes oma ainevahetussaadustega.
Katsetes vaatasid nad hiiri, kelle kehas oli pärsitud soolestikuvalgu Ffar4 eritus. Sellistel hiirtel kuivasid sooles B. Vulgatus'e asurkonnad kokku. Seepeale hakkas loomakestel kehas erituma omakorda evähem FGF21-nimelist hormooni, mis seostub suhkruisuga.
Varasemad uuringud on näidanud, et kui hiirtele anda Ozempicu-laadseid raviaineid, hakkab loomakeste keha tootma magusaisu eest vastutavat FGF21 suuremas koguses. Inimuuringud aga osutavad, et need, kellel on FGF21 hormooni eest vastutavast geenist üks isemoodi variant, eelistavad nad süüa enamasti rohkem magusat kui ülejäänud 80 protsenti valimisse kuuluvatest inimestest.
Uue töö autorid tegid samuti võrdleva inimuuringu. Nad võrdlesid 60 teist tüüpi diabeediga ja 24 terve inimese vereproove. Selgus, et FGF21 eritumist vähendavad ja Ffar4 valgu eest vastutavad geenmutatsioonid on seotud keskmisest suurema suhkruhimuga. See võib töörühma sõnul panustada diabeedi välja kujunemisse.
Ühtlasi võib nende sõnul olla just soolestiku mikrobioom selle protsessi peamine vahendaja. Nad märkasid, et kui hiirtele anti B. vulgatus'e ainevahetussaadust, hakkasid loomad eritama rohkem GLP-1 hormooni. See pani loomade keha omakorda FGF21 tootma. Üldpildis tähendas see, et hiirtel oli veresuhkur paremini kontrolli all ja nende magusaisu vähenes.
Kas sama seos kehtib ka inimestel, selgub edasistes uuringutes. Küll pakub uuring autorite sõnul uut mehhanismi, mille abil diabeeti ennetada.
Teadustöö ilmus ajakirjas Nature Microbiology.
Toimetaja: Airika Harrik