Rainer Kattel: neoliberalism on teinud riigid rumalaks

Sotsiaalteadlane Rainer Kattel ei varja oma kriitikat Euroopa kultuuriruumis valitsevale neoliberalismi mudelile ning märgib, et kui Euroopa, ja ka Eesti, ei soovi rongist maha jääda või enda arengut ise takistada, on vaja kollektiivne aju uuesti teravaks teha.
Rainer Kattel on Eesti üks silmapaistvamaid sotsiaalteadlasi, kes on ühtaegu University College Londoni innovatsiooni ja avaliku eesmärgi instituudi asedirektor ning innovatsiooni ja avaliku halduse professor. Kuigi Kattel elab Londonis, leiab ta piisavalt aega, et olla ka Eesti meediaruumis ning juhtida sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse nõukogu.
Suures pildis inspireerivad Kattelit alternatiivsed teoreetilised uurimissuunad, olgu need feministlikud või dekoloniseerivad, oluline on see, et need pakuksid uusi ja seni tähelepanuta jäänud perspektiive, mis mitmekesistaks nii akadeemiat kui ka sotsiaalset vaatevinklit.
"Sain täiskasvanuks ajal, mil kogu ühiskond läbis tormilisi muutusi," meenutas Kattel üleminekuperioodi Nõukogude Liidu ja iseseisvuva Eesti Vabariigi vahel. Lagunemise ajal avanes tema jaoks võimalus näha monoliitse ühiskonnakorralduse asendumist uue avatud mudeliga. See tekitas tema jaoks tahtmise mõtestada seda, mis inimestega sellistes protsessides toimub. Katteli jaoks polnud olulised vaid majanduslikud muutused, nagu omandireform, vaid samaväärselt tähtsaks kujunes ka uus ja põnev kultuurinihe.
Teine oluline tegur on Katteli jaoks olnud õigluse kui kontseptsiooni rakendus ühiskonnas. Üleminekuajal võis kohata kahte väga spetsiifilist sorti ebaõiglust: põlvkondade vahelist ja rahvuslikku, mis on päevakajalised praegugi. Mis puudutab põlvkondi, ütleb Kattel, et terve põlvkond kaotas sisuliselt kõik, kuid samal ajal avanesid tema enda põlvkonna jaoks kõik uksed, olgu selleks kas ettevõtlus või võimalus minna välismaale õppima. "Need, kes kaotasid, jäidki sinna kaotajate poolele," ütles Kattel.
Õigluse kohalt tundus tema jaoks jäiga vaatena ka see, kuidas vene rahvus piirati iseseisvunud riigist välja. "Minu jaoks oli juba siis küsitav, kas me ei peaks olema palju rohkem integreerivad. Kindlasti on ühiskondlik õiglus läbiv, ühed võidavad nii palju, teised kaotavad nii palju, kehaliselt, sooliselt, rahvuslikult pinnalt. Kuidas me seda tegelikult tasakaalustame?" küsis Kattel. Juba hetk hiljem kritiseeris ta teravalt poliitilisi plaane võtta ära hääleõigus eelseisvate valimiste kontekstis, mis võib tema hinnangul avada uue Pandora laeka.
Miks valida aga töökohaks akadeemia? Kuigi Katteli elulookirjeldus on väga mitmekesine, on tema koduks olnud tänase päevani ülikoolid. "Avaliku intellektuaali roll on minu jaoks olnud väga oluline. Minu jaoks on tähtis säilitada kriitiline vaade ja esitada väljakutseid grupimõtlemisele," seletas Kattel. Kaasaegse teadlase roll pole Kattei jaoks pelgalt uurida ja mõelda, vaid esineda ka avalikus sfääris ning pakkuda lisainertsi, millega nügida potentsiaalselt status quo't. Samas märgib ta, et sotsiaalteadused ja akadeemia on tänapäeval ülimalt spetsialiseerunud. Sellega on kaasnenud aina tihedam konkurents, mis lööb teadlaste vahele omad käärid.
Konkurents, koostöös väga spetsiifiliste rahastusmudelitega, on Katteli sõnul tekitanud olukorra, mis ei soosi alati innovatiivset ja uudset mõtlemist, vaid hoopis tasandamist ning sarnaste ideede levikut. See on tema sõnul tingitud võrdlemisi suurtest riskidest akadeemias ja vähestest töökohtadest, kus on tihe konkurents. Tema jaoks ei ole see omane ainult akadeemilistele ringkondadele, vaid ka kultuurile laiemalt.
Kui aga küsida, mida ta soovitaks ühele tudengile või ambitsioonikale teadlashakatisele, siis see on mitmekesisus õpitus. "Oluline on mitte jääda ühte teemasse kinni, et teha bakalaureus, magister ja doktor samal ainel," ütles Kattel. Samas tunnistab ta, et kui südamekutse viitab millegi poole, nagu ebaõiglus, tuleks sellega tegeleda ja seda õppida. "Seda lihtsam on olla ühiskondlikult aktiivne ja kaasa rääkida, mis on minu arvates isegi kõige olulisem," lisas ta.
Kas Euroopa jääb maha?
Mida tähendab innovatsioon ning kuidas seda suunata? Kas bürokraatia on valesti mõtestatud tööriist? Rainer Kattel tegeleb oma töös keskselt innovatsiooni ja avaliku halduse küsimustega ehk väga lihtsustatult öeldes küsimustega, mida riik teeb, mida soosib ja kuidas saada rohkem innovatsiooni? Katteli jaoks on riigil mängida aktiivne roll innovatsiooni ja ühiskondlike muutuste suunamisel.
Bürokraatia ei ole tema jaoks takistus, vaid hoopis võimas tööriist: innovatsioon vajab struktuuri ja struktuur vajab reegleid. Ta viitab Hiinale, mis on tema sõnul olnud väga edukas oma taastuvenergia ja elektriautode tööstuse arendamisel. See näitab, tema hinnangul, kuidas toetused ja riiklikult sihitud poliitika võivad tagada pikaajalise kasu ja soovitud tulemuse.
Kattel toob välja, et Euroopat ja eriti Eestit aastakümneid defineerinud neoliberalismi mudel ütleb riigile üsna selgelt, et see ei peagi väga tark olema. Kuniks on läbipaistvad reeglid, mille alusel osad kaotavad ja osad võidavad, teeb turg kõik vajalikud korrektuurid. "See on teinud riigi suhteliselt rumalaks," lisas Kattel ning viitas, kuidas neoliberaalne mudel pärsib pikaajalist analüütilist võimekust ja loob sõltuvuse turustruktuuridest.
Sama nüridust toob ta esile näiteks võimetuses mõelda rahvusvahelise kaubanduse peale pikaajaliselt. "On hea, et protektsionism on meie tööriistakastis tagasi, eriti arenevate riikide kontekstis," selgitas ta. See tagab tema arvates näiteks Aafrika ja Lõuna-Ameerika riikidele võimaluse oma tööstuslikku võimekust kasvatada.
Samas nentis Kattel, et Euroopas on protektsionism muutunud justkui poliitilise oportunismi relvaks, et näidata oma valijatele, et nende jaoks tehakse midagi ära. "Protektsionism on üsna lühiajaline tööriist ning seda tuleb targalt kasutada. Oleme sisenemas ajastusse, kus seda kasutatakse aina rohkem, kuid kus puudub oskus selle kasutamiseks," sõnas Kattel.
Kuidas seda neoliberalismist tingitud nüridust siis vähendada? Katteli sõnul peaks vaatama avalike teenistujate oskuste ja taustade poole, et seal oleks näiteks rohkem inseneri taustaga inimesi, kes teaksid näiteks elektriakude toimimismehhanisme. Tema sõnul näeme Eesti valitsusstruktuurides ekspertiisil põhineva mudeli asemel aina rohkem projektijuhte ja -juhtimist. "See, kui palju me valdkonnast teame, on muutunud teisejärguliseks," ütles Kattel.
Kui Kattelil oleks võimalus ühegi takistuseta viia ellu mingit sorti poliitiline otsus Eesti Vabariigis, siis mis see oleks? "See puudutab vara maksustamist. Eestis võiks olla vara ja maa maksustatud mõistlikel printsiipidel," vastas Kattel. Ta nendib, et kuigi sellise poliitika elluviimine oleks üldpildis kasulik ja taastaks ka vajalikku õiglustunnet, ei pea ta seda Eesti poliitruumis reaalseks. Isegi, kui see võib ideoloogiaga kooskõlas olla.
Ta toob näitena pärandimaksu, mis on oma olemuselt kõige kapitalistlikum maks, sest paneb inimesed võrdlemisi sarnastesse konkurentsitingimustesse. Kuigi parempoolsed teoreetikud nagu Friedrich Hayek toetasid seda vaadet, on praegu ebatõenäoline, et sama teeksid kaasaegsed parempoolsed erakonnad.
Rainer Katteli teekond teaduses algas 1992. aastal Tartu Ülikoolis politoloogia õpingutega ning see viis ta edasi Marburgi ülikooli Saksamaal. Tal on magistrikraad klassikalise filoloogia alal ning doktorikraad haldusjuhtimises. Aastal 2002 sai temast professor Tallinna Tehnikaülikoolis.
Artikkel valmis Tartu Ülikooli õppeaines "Publitsistika praktika".
Toimetaja: Sandra Saar