Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul vaevab üksildus 5–15 protsenti noorukitest ja umbes neljandikku eakatest. Samas on võrreldud pikaajalise üksilduse tervisemõjusid ülekaalu ja regulaarse suitsetamisega teemakohast teaduskirjandust kokkuvõtvates ülevaateartiklites. Näiteks näib seostuvat sotsiaalne eraldatus ligi neljandiku võrra suurema riskiga dementsuse tekkeks. Sarnaselt vaevab üksilduse käes kannatavaid vanemaealisi sagedamini depressioon.

Hiljuti ilmunud töös lootsid Cambridge'i ja Fudani teadlased eesotsas neuropsühholoogia professori Barbara Sahakianiga välja selgitada, mis juhtub üksildaste inimeste ajus valkude tasandil. Väikesed molekulid käituvad organismi tööhobustena, transportides muu hulgas näiteks hormoone ja reguleerides veres rasvade ja teiste molekulide taset.

Töörühm võttis aluseks Suurbritannia biopanga andmed, keskendudes enam kui 42 000 inimese proovidele ja võttes luubi alla 2920 vereplasmas leiduva valgu taseme. Samuti oli Sahakianil ja ta kolleegidel ligipääs nende samade inimeste küsitlusandmetele, kus teatasid nad muu hulgas ka oma tajutud üksilduse ja sotsiaalsest eraldatuse määrast.

Nad leidsid, et mida suuremaks uurimisalused neid hindasid, seda rohkem kippus olema nende vereplasmas ka põletikuliste protsesside ja keha immuunvastusega seotud valke. Eriti selge oli seos viie ajus valmistatava valguga: GFRA1, ADM, FABP4, TNFRSF10A ja ASGR1.

Kuna osalisi jälgiti ligi 15 aastat, oli võimalik neid omakorda seostada eri tervisehädade esinemissagedusega. Töörühm leidis, et enam kui pooled silma jäänud valgud seostusid suurema võimalusega haigestuda südame-veresoonkonnahaigustesse ja teist tüüpi diabeeti. Samuti tabas eelnevalt nende kõrge tasemega silma paistnud uurimisaluseid sagedamini infarkt ja nende suremus oli suurem.

Sahakian nentis kolleegidega, et kuigi töö seostab esimesena omavahel tajutud üksildustunde, mainitud viis valku ja kõrgenenud suremuse, võib olla teisigi tähtsaid tegureid. Näiteks võis vaevata end üksildasemana tundnud inimesi samal ajal ka tugev stress.

Sellegipoolest näitavad tulemused tema sõnul vajadust pöörata sotsiaalsele eraldatusele ja üksildustundele rohkem tähelepanu. Muu hulgas näib, et tugevad sotsiaalsed suhted vähendavad stressi, langetavad vererõhku ja parandavad immuunsüsteemi toimist. Seejuures on suhtluse kasulik mõju vahetu, näost näkku toimuva suhtluse korral suurem.

Uuring ilmus ajakirjas Nature Human Behaviour.