"Näen õppejõuna tudengeid, kes esitavad essee, kus nad pole teema üle eriti mõelnud. Nad lasid selle lihtsalt tehisarust läbi," ütleb inglise keelt ja akadeemilist väljendusoskust õpetav Vee. Ta mõistab, et õppejõuna võib selline olukord tekitada nördimust ja soovi hinnata tudengitöid tehisaru tuvastavate programmidega. "Jah, müüakse süsteeme, mis väidetavalt saavad aru, kas tekst on tehisaru tehtud või mitte. Samas need ei tööta kuigi hästi," osutab ta.

Kas tehisarudetektorid töötavad, on Vee sõnul üks küsimusi, mida tudengid sageli koolitustel küsivad. Tema ise tutvustab nii tudengitele kui ka õppejõududele suurte keelemudelite nagu ChatGPT kasutusvõimalusi akadeemilises uurimistöös. Oktoobris külastas Vee Tartu Ülikooli, kus kõneles inspiratsiooninädalal mitmes töötoas tehisaru kasutamisest kirjutamisel ning ülekantavate oskuste omandamisest tehisaru toel ja kiuste. "Enamik tudengeid teab praeguseks ChatGPT-d, aga tegelikult leidub palju paremaid mudeleid," märgib ta.

Vastutus jääb alati uurija kanda

Kui lasta ChatGPT-l soovitada uurimisallikaid ja teadusartikleid, võib juturobot anda mõistliku vastuse, aga ei pruugi. "Leidub teisi süsteeme, kuhu võid sisestada uurimisküsimuse ja mis on seotud päriselt mõne akadeemilise andmebaasiga," võrdleb Annette Vee. Hea mudel sorteerib andmebaasis leiduvaid teadusartikleid kvaliteedi järgi, juhatab uurija viie parima juurde ja võtab need viis artiklit veidi kokku. "Ma ei püüa kuidagi konkreetsele tehisarule reklaami teha, aga toon välja näiteks mudelid, nagu Elicit, CISpace ja Perplexity," soovitab ta.

ChatGPT on seevastu kaasprofessori hinnangul allikate otsimiseks kohutav. "Õpilased küll kasutavad seda, aga see pole loodud toetama haridust, vaid pidades silmas kommertslikke rakendusviise," selgitab ta. Küll võib nii ChatGPT-d kui ka näiteks keelemudeleid nagu Claude ja Gemini kasutada kirjatüki esimese retsensendina. Ehkki roboti tagasiside pole sama hea kui inimese oma, võib see aidata teksti enne juhendajale lugeda andmist parandada.

Niisamuti, kuna teadust rahastatakse paljuski grantide ehk uurimistoetustega, kirjutavad teadlased alailma granditaotlusi. "Kui kirjutad taotluse, saad tehisarule näiteks juhise anda, et "palun ole USA riikliku teadusfondi retsensent, kes vaatab, kas minu uurimistöö eesmärgid lähevad kokku mu esialgsete tulemustega". Anna ette palju parameetreid ja lase oma taotlus robotist läbi," juhendab Vee. Robotilt tulnud tagasisidesse soovitab ta suhtuda sama elutervelt kui mis tahes inimese antusse: uurija peab ise otsustama, mida võtta, mida jätta. "Sina pead uurija endiselt oma kirjutise eest vastutama," sõnab ta.

Veel ühe kasutusvõimalusena on tehisaru Vee sõnul kasulik tööriist uute žanrite omandamiseks. Näiteks võib see aidata tudengil mõista, mida kujutavad endast teesid või milline näeb välja retsensioon. "Võid näiteks sööta mudelile oma teesid ja küsida, kas need jälgivad teesižanri reegleid või anda robotile ette näiteid juba avaldatud teesidest ja küsida, kas sinu omad on sama head," soovitab kaasprofessor. Laias plaanis kõlbabki tehisaru teaduses tema sõnul pigem tagasisidestamiseks kui kirjutamiseks. "Vastasel korral on tegu pettusega," osutab ta.

Küll aga hoiatab Vee igas vanuses uurijaid olema valvsad, mis sorti andmeid nad tehisarule sisse söödavad. Enamasti kasutavad tehnoloogiafirmad kasutajate esitatud andmeid järgmise keelemudeli treenimiseks. "Kui töötad millegi kallal, mis on väga salajane ja patenteeritud, ole info jagamisega ettevaatlik, sest seda ilmselt kasutatakse masinõppes," paneb kaasprofessor teadlastele südamele.

Hariduspingutus lihtsuse kiuste

USA ülikoolide põhjal näeb Annette Vee, et tehisaru kasutamisele ei seata valdkondadeüleseid reegleid. Nimelt kasutavad eri valdkonnad roboteid väga erinevalt. "Näiteks julgustavad paljud ärikoolid tudengeid tehisaru proovima. Äris ja turunduses on see kirjutamise juures väga oluline. Seevastu inglise keele osakonnas ja üldse humanitaarteadustes ei soodustata robotite kasutamist kuigi palju," kõrvutab kaasprofessor. Kui majanduses läheb tehisaru käiku andmetöötluses, siis filoloogias võiks õppur Vee sõnul ise suuta oma erialakirjandust analüüsida. 

Sama lõhe vaatab tema sõnul vastu kutseliste teadlaste tööst. "Humanitaarteadustes väärtustame sageli kirjatööd iseeneses – mõtlemise viisina, kus kvaliteet on oluline," osutab kaasprofessor. Reaalteaduslikes artiklites on suurem rõhk tulemuste edasiandmisel ja faktidel. Seejuures on reaalteaduslike tippajakirjade töökeel inglise keel. "Kui inimene on suurepärane teadlane, aga inglise keel pole tema emakeel, võib teksti tehisaru abil algtasemel toimetamine olla üpris kasulik," tõdeb Vee.

Õppetöös sõltub kaasprofessori sõnul aga kõik sellest, mis on parasjagu õppe-eesmärgid. "Kui oled inglise keele õppejõud, kes õpetab grammatikat, pole tehisaru kasutamine selle kohendamiseks ilmselt hea mõte. Sa ju tahad, et tudeng grammatika peensustest aru saaks," piltlikustab ta. Seevastu ajalookursusel võib tehisaru taas aidata muu emakeelega tudengitel oma keelekasutust kohendada. "Microsoft Wordiski on õigekirja- ja grammatikakontroll olnud juba aastaid sisse ehitatud," võrdleb kaasprofessor.

Tehisaru väärkasutamise pärast muretsevatel õppejõududel soovitab Vee tudengitega selle kasutamise teemal vestelda. Näiteks tajub ta ise õppejõuna mõnikord, et tudeng ei pruugi olla teksti päris ise kirjutanud. "Siis ma istun temaga maha ja palun tal seletada, mida ta kirjutades mõtles. Kui tudeng ei oska oma tööst rääkida, on see probleem," arutleb ta. Olenemata kasutatud tehnoloogiast peaks tudeng Vee sõnul aines alati õppima.

Tulevikku vaadates on kaasprofessor optimistlik, et haridusvaldkond õpib tehisaru produktiivselt kasutama. Õppejõud teavad tema sõnul tehisarust juba rohkem kui aasta eest. Neist osa põimib selle kasutamist uurimise tööriistana oma ainetesse. "Eks me keskendume endiselt tudengite intellektuaalsele arengule, hoolimata sellest, et uued tehnoloogiad pole tegelikult loodud seda toetama," märgib ta. Ehkki tehisaru toel laheneb ülesanne libedalt, vajab õppimine Vee sõnul just teatavat hõõrdumist ja pingutust.

Teema valguses tunnustab ta Tartu Ülikooli, kus tekstiroboti kasutamiseks õppetöös on kehtestatud vastav suunis. Enamik USA ülikoole Vee sõnul nii kaugele jõudnud pole. "Paljud kohad ignoreerivad tehisaru ja teesklevad, et seda pole olemas. See pole hea. Kõigile ülikoolidele kuluksid sellised suunised ära," arutleb kaasprofessor.

Annette Vee pidas ettekande ja töötube Tartu Ülikooli tekstirobotite töörühma eestvedamisel toimunud kohtumis- ja inspiratsiooninädalal "Üleilmne ja erialadevaheline vaade tehisintellekti kasutamisele ülikooliõppes" 15.–18. oktoobril.