Kõige varasemad tähelepanekud Eesti klaasitööstuse kohta pärinevad juba 18. sajandist. Arheoloogid nimetavad klaasi massmaterjaliks, sest seda leiab pea igal arheoloogilisel kaevamisel. Ometi ei ole klaasi varem sellisel määral uuritud nagu tegi Monika Reppo seda oma doktoritöös.  

Tartu Ülikoolis doktoritööd kaitsnud Reppo rääkis, et töö üks eesmärk oli kirja panna Eesti uusaegse klaasitööstuse ja selle uurimise kronoloogia. Selgus, et varasemalt on uuritud seda peamiselt nelja nurga alt: vaadatud on esemeid, töölisi, klaasitööstust tehnoloogilisest vaatepunktist ja veidi ka kunstiajalugu.

Reppo rääkis, et esimene teaduslik uurimus klaasitööstusest võib pärineda aastast 1929 kui Ina-Marie Friedenthal uuris oma lõputöö tarvis klaasitööstust teiste tööstuste kõrval. "Minu töö käigus selgus, et päris tihti on uuringud korranud lihtsalt varasemaid uuringuid kontrollimata, kas seal esitatud info ka tõele vastab. Väga palju oli seda, et näiteks mõne klaasitööstuse rajaja nimi, aastaarv või asukoht oli vale," rääkis Reppo.

Oma esimeses doktoritöö artiklis vaatas Reppo klaasitööstuse uurimise kronoloogiat. Ta võttis ette ühe juhtumiuuringu, milleks oli Pärnumaal 17. sajandil asunud klaasikoja, mille asukohta tänapäeval ei teata. Küll aga on selle asukoha üle põhjalikult arutletud ja need spekulatsioonid on toetunud Eesti klaasikunstnik Maks Roosma uurimistööle. Tema pakkus, et Heinrich Matthias von Thurn oli selle klaasikoja rajaja ja tema surm oli ka põhjus, miks klaasikoda omal ajal uksed sulges.

"Kui aga vaadata selle inimese surma-aastat, siis see ei saanud nõnda olla. Sellest lõi mul tuluke põlema, et äkki on teiste klaasitööstuste puhul ka sedasi, et pikalt on mingit fakti esitatud, aga siis selgub, et see fakt ei saagi tõsi olla. Osutus, et see tõesti oligi nii, et mõnel juhul näiteks ei olnud varasemalt esitatud klaasikoja rajaja üldsegi sündinud sel hetkel kui see klaasikoda rajati," rääkis Reppo. Avastus üllatas teda ennastki ja kinnitas vana tõdemust: usalda, aga kontrolli.

"Ma ei osanud seda oodata, et nii palju järjest raamatust raamatusse oli sama viga korratud ja keegi ei olnud tähele pannud, et näed, seda inimest ei olnud veel olemaski. Peamiselt tuli see ilmselt sellest, et nende klaasikodade hilisemaid omanikke samastati rajajatega," lausus ta.

Laiatarbe ese

Uusaegne klaas on valdavalt hästi säilinud, kuigi klaasi säilimine sõltub palju pinnasest. Eestis hakati klaasi tootma 17. sajandil ja 18. sajandi teisel poolel läks see Reppo sõnul üsna massiliseks. See väljendub tema sõnul 18.–19. sajandi leidude suuremas hulgas. Keskajal oli klaas importkaup, mis oli kättesaadav vaid piiratud kasutajaskonnale. Siiski kohtas linnaruumis klaasitud aknaid juba keskajal. Uusajaks olid need linnades laialt levinud, kuid linnast maale, küladesse ja taludesse jõudsid klaasitud aknad alles 19. sajandil.

Anumate laiem levik seostub ka köögikunsti arenguga. Näiteks jõudsid 17. sajandi lõpus Eestisse kohv ja tee ning nende järel piimklaasist kohvi- ja teetassid. 18. sajandil hoogustunud hoidistamisest annavad arheoloogias jällegi aimu purgikillud, piima hapendamisest selleks mõeldud laia suuga kausid ning kangete alkohoolsete jookide tarbimisest pitsid. "Klaas on hea materjal, sest see ei reageeri sellega, mis purki pannakse. Seega saab seda ka näiteks arstiteaduses kasutada ja seal hoida happelisi asju," ütles ta.

Reppo rääkis, et igal ajal on olnud omad moevoolud, seda ka klaasi kaunistamisel. Kui keskajast pärit nõudel on klaasi pinnal sageli reljeefsed kaunistused, siis ajas muutusid kaunistused tagasihoidlikumaks ja seetõttu ka ilmselt kättesaadavamaks.

Ühed peamised allikad Reppo uurimistöös olid esemed. "See tõi kaasa väga palju jalavaeva," naeris ta. Kuna kohalik klaasitööstus sai alguse Lääne-Eestis ja seda võib pidada klaasitööstuse hälliks, keskendus Reppo Haapsalu ja Pärnu klaasileidudele, mida võrdles Tallinna leidudega. Uuringu käigus kirjeldas ta kõiki olulisemaid kohalikke ning haruldasimaid imporditud klaasesemeid ja nende kaunistusvõtteid.

Reppo sõrmede vahelt käis läbi üle 24 000 klaasikildu, mis tuli karp karbi haaval läbi vaadata. Üks keerulisemaid aspekte kogu uurimuse juures oli tema sõnul leidude kohta andmete kogumine. "Meil on läbi aastate olnud kaevamisaruannete esitamisega lood seinast seina. Nii mõnelgi juhul ei ole mitte mingisugust informatsiooni säilinud. Mõnikord aga oli leiukarpidesse jäetud väikesed paberid, kuhu oli peale kirjutatud, mis kõrguselt või kustkohast leid välja tuli," rääkis ta.

Seega oli kaevamiste aruannete otsimine veel omaette uurimistöö. Mõnikord tuligi piirduda varem meedias või teaduskirjanduses avaldatud artiklitega, kus oli kirjeldatud leiusituatsiooni.

Mastaapne tööstus

Uurimistööd tehes tuvastas Reppo 42 klaasikoda või -tehast, mida Eesti suuruse riigi kohta on üsna palju. See näitab, et klaasitööstus siinamail oli üsna mastaapne. Oluline on seegi, et mitmed klaasikojad tegutsesid sadu aastaid ning osad ühinesid teiste kodadega. Vanim järjepidevalt tegutsenud klaasitehas asub Järvakandis.

"Selle suure numbri puhul oli aga ehmatav, et ainult kuus nendest ajaloolisest klaasitootmise paikadest on muinsuskaitse all. Pärandkultuuri kaardilt olid leitavad 13 ja 23 olid kaitseta ja märketa. See tähendab, et väga suur hulk ajaloolise klaasitööstuse asupaikadest võivad olla hävimisohus," ütles ta. Seda näiteks nii kinnisvaraarenduste kui ka maanteede ehituse pärast. 

"Mind huvitas ka see, mis tüüpi leiukohtadest klaasesemed tulid ehk kas on võimalik näha mingit korrapära. Näiteks, kas kirikute või endisaegsete kõrtside või avalike hoonete juurest tuleb rohkem või vähem klaasi välja. See on aga miski, millega pean tulevikus edasi tegelema ja nõuab veel omaette tööd," ütles Reppo.

Reppo töö jaoks kogutud andmed, näiteks klaasitööliste ja nende pereliikmete kohta, on avalikult kättesaadavad kõigile. Samamoodi on kõigile kasutamiseks klaasesemete suurandmed ehk siis kogu teave, mida ta oma tööga leidnud on. Ta on koostanud kolm mahukat andmekogu, mis on kättesaadavad repositooriumis DataDOI. "See ei ole ainult minu kõvakettal, vaid avalikult, et kõik, kel on kas professionaalne või isiklik huvi, saaksid sellele materjalile juurdepääsu," lausus ta.

Monika Reppo kaitses Tartu Ülikoolis 10. septembril doktoritööd "Glass and its makers in Estonia, c. 1550–1950: an archaeological study" ("Klaas ja selle valmistajad Eestis (ca 1550–1950): arheoloogiline uuring").