Linnavalgus pisendab ämbliku aju
Päeva lõpuks saabub öö; öö varjus asuvad tegutsema ööolendid. Aga kui öö ei ole piisavalt pime, siis võib ööolenditega toimuda kummalisi asju. Raskematel juhtudel võivad välja kujuneda koguni kehalised muutused.
Austraalia teadlased on avastanud, et üks Austraalias elutsev öise eluviisiga ämblik, Hortophora biapicata võib linnatulede säras kannatada aju kahanemise all.
Nikolas Willmott Melbourne'i Ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Biology Letters, et eriti rohkesti kahanevad ämblikel just nägemismeelega seotud ajupiirkonnad. Kas ja kuidas see nende võrgupunujaist röövloomakeste käitumist mõjutab, ei ole esialgu teada.
Hortophora biapicata on ämblik, kes võib elada nii linna- kui ka maapiirkonnis. Igal öösel punub ta endale uhke püünisvõrgu, mille hommikul enamasti ka ise ära sööb.
Varasemais uuringuis on ilmnenud, et kui ämblik punub võrgu tänavalaterna alla, siis takerdub sellesse öösel rohkem putukaid. Teisalt on välja tulnud, et öine kunstvalgus võib pärssida ämblike kasvu ja vähendada järglaste arvu.
Nüüd selgub, et peale üldise kehakasvu kahanemise võib suhteliselt veelgi rohkem kahaneda ajumaht.
Willmott ja ta kaaslased korjasid Melbourne'i pimedamatest parkidest noori ämblikke ja kasvatasid neid edasi laboris. Poolt kasvandikest hoidsid nad öiti edasi neile harjumuspäraseks saanud pimeduses, teisele poolele aga lasti peale paista tüüpilise tänavavalgustuse heledusega valgust.
Mõni nädal hiljem, kui ämblikud olid saanud täiskasvanuks, vaatasid teadlased mikrokompuutertomograafiga, kui suur neil aju oli. Nii nad oma eelmainitud järeldusele jõudsidki: valges kasvanud ämblike aju oli pimedas kasvanud liigikaaslaste omast väiksem.
Ämblike aju areng võiks küllap ka maailma käekäigust hoolivatele inimestele korda minna, sest ämblikel on ökosüsteemis tähtis roll; nad söövad ja neid süüakse; väiksema aju omanikku võib rolli asjakohasel täitmisel sagedamini tabada ebaedu.
