"E-kaubandus on noor valdkond. Kuna see on alates Covid-pandeemiast tohutult muutunud, on Euroopa Liit huvitatud, et neil oleks valdkonnas toimuvast ülevaade," ütleb Tartu Ülikooli projektijuht ja analüütik Martin Hayford.

Tema ise panustas Eesti andmetega Euroopa Komisjoni tellitud ja tänavu kevadel valminud kahe-aastase Team Hub! uurimisprojekti lõppraportisse. Uuringu eesmärk oli saada võrdlev üldpilt e-kaubanduse tarneahelatest üheksas Euroopa riigis: Belgias, Eestis, Prantsusmaal, Soomes, Saksamaal, Kreekas, Itaalias, Poolas ja Hispaanias. "Kuidas näeb tööhõive välja e-kaubanduses? Milline on sealne tööhõive tulevikus? Millised on trendid?" loetleb Hayford uurimisküsimusi.

Vastustustundetud allhanked

Laias laastus on e-kaubanduse ärimudel kõigis uuritud riikides Martin Hayfordi sõnul sarnane. "Suurima trendina taandub lõpuks kõik Amazonile. See on niimoodi Lääne-Euroopa riikides, aga sama pilt nihkub vaikselt ka ida poole," toob ta välja. Amazoni kõrvalgi saavutavad Lääne-Euroopas e-müügis edu just suured ettevõtted, kes suudavad oma lao- ja tarneprotsesse edukamalt automatiseerida.

Seevastu Soomes ja Eestis on e-kaubanduse ettevõtted väikesed ja õhukesed. Hayfordi sõnul võib Eestis mõni e-pood koosneda vaid kahest kontoris istuvast inimesest. See tähendab, et siinsed e-poed teevad kõiki tarneahela etappe allhangetega. "Eestis pole näiteks ühtegi e-kaubanduse ettevõtet, kes haldaks ise oma logistikat – välja arvatud ainult suured toiduketid, kellel on külmikautod ja muu vastav varustus," märgib analüütik. Nii jäävad Eestis n-ö viimase miili tarned ehk paki reaalne kättetoimetamine suurte logistikafirmade nagu DPD või Itella õlule.

Hayfordi sõnul ongi viimase miili tarnete alltöövõtt peamine e-kaubanduse murekoht. "Sellega on kimpus nii puhtalt logistikafirmad kui ka ise oma kaupa tarnivad e-poed," osutab ta. Alltöövõtu lepingud annavad firmadele võimaluse käed vastutusest puhtaks pesta. Kuna töötajad teevad tööd de jure FIE-dena, pääsevad tööandjad tööjõumaksude maksmisest. Samuti on suurfirmad nagu Amazon Hayfordi sõnul väga ametiühingute vastu.

"Suurfirmad on võimelised oma mõjuvõimu kasutades ja küsitavaid töölepinguid sõlmides teatud regulatsioonidest mööda minema," jätkab ta. Mida enam e-poed oma lao- ja tarneprotsesse automatiseerivad, seda enam töötab nende alluvuses lihttööjõud. Näiteks on analüütiku sõnul Lääne-Euroopa Amazoni ladudes tavaline, et töötaja iga liigutuse tõhusust mõõdetakse. "Mõte on muuta kõik võimalikult lihttööks, et firmad saaksid oma suva järgi inimesi palgata ja vallandada või ladusid avada ja sulgeda. Töötajatel pole seal sõnaõigust," selgitab Hayford.

Peamise soovitusena osutavadki raporti koostajad vajadusele alltöövõtuahelaid piirata. "Vähemalt võiks reguleerida suurfirmade võimet eriti just n-ö musta või ohtlikku tööd allhankega tellida. Siis nad ei saa probleemide korral üksnes alltöövõtjat kelmuses süüdistada," ütleb analüütik. Samuti on oluline tagada, et kullerid ja teised nimeliselt sõltumatud lepingutöötajad saaksid täistöötaja-väärilist palka ja sotsiaalseid tagatisi.

Eesti kuller on üksi

Eestis, kus e-poed on väikesed, Amazoni ladudest vastu vaatavat töötajate väärkohtlemist ei täheldatud, ütleb Martin Hayford. Küll aga pole siingi võõrad alltöövõtust tulenevad mured: väikesed poed usaldavad oma tarne logistikafirmale, aga logistikafirma palkab kulleri alltöövõtulepinguga.

"Eestit eristab ülejäänud riikidest oluliselt see, et siin pole e-kaubanduse valdkonnas ühtegi ametiühingut," toob analüütik esile. Mõneti on see tema hinnangul osa Eesti laiemast eripärast, kus ametiühingud toimivad vaid üksikutes valdkondades. Uuring näitas aga, et olemasolevatel ametiühingutel pole ka plaanis e-kaubanduse ja logistika vallas tegutsema asuda.

"Kõigil peale Eesti on ametiühingud mingil määral olemas," lisab Hayford. See tähendab, et teised riigid on Eestiga võrreldes edasi jõudnud nii tööjõuaktivismi ja organiseerumise kui ka sotsiaalpartnerluse küsimustes. "Praegu on töötingimused Eestis enam-vähem normaalsed. Küll aga võiks öelda, et Eesti e-kaubanduse töötajad on haavatavamad, sest neil pole võimalust minna vajadusel ametiühingult abi otsima," arutleb analüütik.

Eestile antud peamine soovitus oligi ametiühingutel natukegi tegutsema hakata. "Tehke midagigi, et kaasatud olla. Tehke inimesi oma olemasolust teadlikuks, kas või vanamoodsal moel ja rohujuuretasandil. Kasutage voldikuid, e-posti või ühismeediat, et inimesed teaksid oma õigusi töötajatena," sedastab Hayford.

Eesti on pakiautomaatidega eesrinnas

Muude teemade seas hindasid raporti koostajad e-kaubanduse keskkonnamõju Euroopas. "Sisuliselt taandub kogu keskkonnamõju viimase miili tarnetele ja logistikamuredele," märgib Martin Hayford. Teisalt on oma keskkonnajalajälg suurtel laohoonetel, mille ehitamine on analüütiku sõnul korralikult reguleerimata: "Need võivad praegu lõputult laieneda. Eriti peale koroonaajal tekkinud veebist ostmise buumi."

Eestis on viimase miili tarned lahendatud keskmisest keskkonnahoidlikumalt, sest siin on kujunenud tihe ja toimiv pakiautomaatide võrgustik. "See vähendab tõhusalt viimase miili tarneid. Sul on üks auto, mis viib automaati 20 pakki, selle asemel, et neid eraldi 20 koju viia. Teised riigid alles püüdlevad sellise võrgustiku poole," seletab Hayford.

Kullerifirmadel on siin arenguruumi ka tarkvara poolelt, et paremini planeerida oma teekondi. "Rääkisin DPD esindajaga, kes mainis võimekust saata sulle eelmisel õhtul teavitus, et kui pakki ei saa kohale viia, suunatakse see pakiautomaati ümber. Siis nad ei pea tegema mõttetut sõitu ja kontrollima, kas sa oled kodus või ei," kirjeldab analüütik. Teisalt mõjutab iga taoline tõhustamine tööturgu, sest kui tarnesõite jääb vähemaks, kaob ka töökohti.

Küll aga teavad suured e-poed ja logistikafirmad Hayfordi sõnul hästi, et keskkonnateemad peaksid neid huvitama. Vähemalt logistikafirmadelt kostab tema sõnul juba lubadusi stiilis "saame aastaks X süsinikuneutraalseks".

"Andsime raportis Euroopa Liidu tasandil soovituse võidelda rohepesuga," meenutab Hayford siinkohal. Nii tuleb tema sõnul liidu tasandil tagada, et ettevõtetele seatud kestlikkuse aruandluse kohustus poleks üksnes koht, kus kõlavate lausetega avalikkuse ees endale reklaami teha. "Tuleb tagada, et firmad annaksid aru enda mõjust ettevõttena kogu tarneahela pikkuses – sealhulgas allhangete kohta," ütleb ta. Teisisõnu ei saa suur e-pood väita, et toimetab paki saajani süsinikuneutraalselt, kui bensiinimootoriga autos viib selle päriselt ukse taha mõni väiksem logistikafirma.

Raporti koostajad jagavad soovitusi ka tarbijale. Eeskätt tasub tarbijal olla Hayfordi sõnul teadlik, milliseid samme pakk oma teekonnal ostjani läbib. "Isegi kui tellid endale Hiinast kahesendist kaupa automaati, sõidab see kohale laevaga ja seal taga on terve tarneahel. Keegi valmistas selle kauba – kas ta sai õiglast palka? See, et sina füüsiliselt poodi ei lähe, ei kaota inimkomponenti ära," märgib ta.