Ainuüksi ühes lusikatäies mullas võib aga olla ligi 10 miljardit mikroobi, kümneid meetreid seeneniidistikku ja lugematul arvul teisi mullaasukaid. Seda on rohkem kui inimesi Maal. Siiski moodustab orgaaniline osa – mullas elavad olendid, taimejuured ja huumus – mullast vaid umbes viis kuni kümme protsenti. Keskmiselt on mullas veel umbes 20 protsenti õhku, 20 protsenti vett ja umbes 50 protsenti mineraalseid, peamiselt liiva- ja saviosakesi.

Mullast hangivad taimed nii toitaineid kui vett. Kuivemal ajal jäävad liiga pisikestel rohelapikestel elavad taimed janusse, kui liiga innukalt asfalteeritud keskkonnas kogu sademetevesi mulda imendumise asemel kanalisatsioonitorudesse kaob. Teisalt pole aga suurte vihmavalingute korral üleliigsel veel, mida kanalisatsioon ära ei mahuta, kuhugi minna. Vähesed vaba mulla lapikesed ei suuda kogu liigset vett endasse võtta ja muutuvad mudasteks lompideks. Seetõttu võib vihmastel päevadel mõnikord vihmausse asfaldil lesimas näha: nad ei ole sinna ennast rõõmsalt värskendama tulnud, vaid on põgenenud uppumissurma eest.

Paljud üleujutatud mulla sees ja peal elavad olendid aga saavad kahjustada või hukkuvad. Elustikuvaeses mullas jäävad erinevad aineringed nõrgaks ja aeglaseks, sellel kasvav taimestik ei saa piisavalt toitu kätte ja jääb kiduraks. Nii on omavahel otseses seoses maa-alune kui maapealne.

Asfalt röövib elupaigad

Maapinna katmine asfaldiga mõjutab nii maa-alust kui maapealset elu väga mitmel moel, enamasti halvasti. Asfalteerimise käigus maapind tihendatakse ja kaetakse, seeläbi maetakse mullas elavad olendid elusalt. Haljasalade vähenemise tõttu kahaneb oluliselt paljude taim- ja segatoiduliste linnaloomade toidulaud, nende arvukuse langedes aga ei jätku piisavalt toitu ka linnas elavatele röövtoidulistele loomadele.

Kaovad ka paljude olendite elu- ja varjupaigad. Asfalteerimine tihti ka killustab rohealasid ja lõikab läbi linnaloomade liikumisteed. Kui aga linnaasukatelt kodu, toit ja suhtlemisvõimalus liigikaaslastega ära võtta, siis lähevad nad mujale elamisväärsemat elu otsima või hukkuvad. Nii muutub linnakeskkond elurikka asemel eluvaeseks ning kivises ökosüsteemis jäävad domineerima vaid inimesed ja vähesed teised, vapramad ja elupaiga ning toidu osas paindlikumad liigid. Kas me tahame elada keskkonnas, kus meie kõrvu "paitab" vaid kajakate ja vareste laul ning mootorsõidukite mürin? 

Mullas käib kibe elu – kui me vaid laseme

Kõigil mullaasukatel on täita oma tähtis roll mulla tervise ja elurikkuse hoidmisel. Näiteks vihmaussid õhutavad ja väetavad mulda: vihmausside sõnnikut kui väärtuslikku väetist hindavad aednikud kõrgelt. Erinevad mardikalised, hulkjalgsed ja kakandilised tükeldavad orgaanilist ainet, segavad, õhutavad ja kobestavad mulda selle sees ringi sibades. Algloomad, nematoodid, keriloomad ja loimurid tükeldavad ja peenestavad orgaanilist ainet veelgi. Bakterid, arhed ja seened viivad lagundamise lõpuni, aitavad kaasa huumuse tekkele ja teevad toitained taimedele mullast kättesaadavaks. Ilma kõigi nende tähelepandamatute olenditeta kattuks maapind väga kiiresti surnud, lagunemata organismidega.

Taimed oma juurtega aga kaitsevad mulda hoides seda ühelt poolt liigse läbikuivamise ja tuulega minemalendamise eest ning teiselt poolt liigse veega mudaks muutumise ja minema voolamise eest.

Asfalt ei ole üleni kurjast

Asfalt on linnapiirkonnas iseenesest omal kohal asi, linnaliiklus peab saama toimida ja jalakäijad ning kergliiklejad turvaliselt linnatänavatel liikuda. Aga mida rohkem asfalteeritud pinda, seda rohkem mahutab see mootorsõidukeid ning müra- ja heitgaaside tase aina tõuseb. Asfaldil ei kasva mõnusat varju pakkuvat taimestikku ja nii muutuvad linnatänavad kuumadel suvepäevadel hõõguvateks kateldeks.

Paljud teadusuuringud on näidanud, et mürarikas, tehislik ja reostunud õhuga elukeskkond mõjub halvasti nii meie füüsilisele kui vaimsele tervisele. Looduslik keskkond mõjub aga inimese närvisüsteemile rahustavalt ja on paljudele meist potentsiaalse kodukohana alateadlikult meeldivam, kui peamiselt kivist ja klaasist ümbrus. Lisaks kogub katmata muld taimede kaudu endasse tohutul hulgal süsihappegaasi ja on seega võimas kliimasoojenemise pidurdaja. Kui see liitlane maha matta, siis… peame ise hakkama üha kuumemaks muutvas maailmas seda süsihappegaasi hingama.

Kaitsmine algab mõistmisest

Paljudel väikestel tegudel on kokkuvõttes suur jõud. Näiteks ei tasu oma koduaeda, ühistu roheala või kogukonnaaeda üle hooldada, nii võib sellele pigem kahju teha. Hea mõte on näiteks enne väetamist lähemalt uurida, millist väetist ja kui palju meie roheala taimed vajavad.

Samuti tasub hoolikalt läbi mõelda, kus saab piirata taime- ja putukamürkide kasutamist. Selle asemel võiks hoopis istutada taimi, mis looduslikult teatud putukaid eemale hoiavad. Sügisel puudelt maha langenud lehed aga võiks kokku riisumata ja minema viimata jätta: nii kaitseb lehevaip külmadel talvekuudel taimede maa-aluseid osi ja aegamööda kõdunedes laseb toitained uuesti ringlusesse. Sellest võidavad nii puud, puudealune taimestik kui mullas elavad lagundajad, tänu kellele taimed surnud orgaanikast toitaineid kätte saavad. Lehevaris hoiab mullas ka niiskust ja kaitseb seda liigse läbikuivamise eest, samuti leiavad seal külmal ajal varju ja elupaika paljud pisiloomad.

Mulla kaitsmine algab mulla mõistmisest. Muld on terve omaette maailm: miljardite olendite elupaik, toidu kasvukoht, kliima reguleerija, viimne rahupaik. Mõistes selle musta kulla väärtust, oskame seda ehk ka rohkem hinnata ja kaitsta. See ei ole tegelikult üldse nii keeruline, kui esialgu paistab.