Eesti Loodusmuuseumi zooloog Joosep Sarapuu rääkis "Terevisioonis", et praegu on vihmaussid väga aktiivsed, sest ilm on nende jaoks sobiv. Nimelt ei meeldi neile liigne kuivus ega külm.

Vihmaussid on oma nime saanud ilmselt sellest, et tulevad vihmaga maapinnale. "Kui vihma sajab, siis mullapoorides jääb neil hapniku väheks ja nad peavad tulema maapinnale seda hingama. Samas, kui nad maapinnale tulevad, ohustab neid UV-kiirgus ja erinevad linnud-loomad, kes tahavad neid nahka pista," sõnas zooloog.

Eestis on kinnitatud 13 liiki vihmausse. Sarapuu sõnul arvatakse, et on olemas ka 14. liik, aga see ei ole kinnitust saanud. "Poola vihmauss on nii-öelda tänavanimi, mille on sellele pannud kalamehed. Poolast tuuakse kalapoodidesse vihmausse juba üle 30 aasta. Paratamatult on aga juhtunud, et mõnel kalamehel on ussid karbist välja vupsanud või maha kukkunud. Küll aga ei ole otsest tõestust, et need ussid oleksid siin hakkama saanud. Kuna see on vähemalt 20 aastat toimunud, siis ju neile midagi ikka siin ei meeldi," ütles Sarapuu.

Kui rääkida vihmausside levikust Eestis laiemalt, siis Lõuna-Eestis ei ole zooloogi sõnul neid väga palju, sest seal on liivane pinnas, mis pole nende jaoks parim elupaik. "Kui Lõuna-Eestis kalale minna, tasub vihmaussid mujalt kaasa võtta," ütles Sarapuu. Samamoodi ei meeldi neile männimetsad.

Kui keskmine vihmauss on 20 sentimeetrit pikk, siis kõige suuremad vihmaussid Eestis on 30 sentimeetri pikkused. Eestis läheb vihmauss mullas paari-kolme meetri sügavusele. See on turvaline ja ilmselt parim keskkond, kus päev mööda saata. Talvel, kui maa läbi külmub, ei saa nad väga hästi liikuda. Siis tekitavad nad omale ümber limakapsli, mis neid ebasoodsate tingimuste eest kaitseb. Lima aitab ka vihmaussil mullas paremini liikuda.

Legend räägib, et kui vihmauss pooleks läheb, tekib kaks vihmaussi. See aga Sarapuu sõnul tõele ei vasta. "Vihmauss võib endale sabaotsa tagasi kasvatada, aga saba pead endale tagasi ei kasvata," lausus ta.