Loodusmuuseumi üks vanemaid märgpreparaate on rästik, mis pärineb aastast 1949. "Tol ajal oli see lihtsalt üks rästik, keda sai kaaluda ja mõõta. Mõne aasta pärast oli ta juba DNA ja siis juba 3D skaneeritud kujutis. Võibolla ühel hetkel suudame kompuutertomograafia abil teha temast pildi ja vaadata, millised parasiidid on tal sees ning milline on selle rästiku närvisüsteem. Kuna uurimistöö meetodid ja info pidevalt muutuvad, siis on märgpreparaadid ajakapslid. Loodus muutub ja nemad viivad meid ajas tagasi, et saaksime vaadata muutusi, mis on võrreldes praeguse ajaga toimunud," lausus Sarapuu "Terevisioonis".

Märgpreparaate muuseumis väljapanekuna ei näe, sest need ei ole zooloogi sõnul kuigi atraktiivsed. "Nad ei ole esteetilised või ilusad vaadata. Küll aga on märgpreparaat hea lahendus, kui ei ole võimalik teha topist või skeletti. Näiteks millimallikast, kaheksajalast või konnast ei saa topist teha," ütles zooloog.  

Üks purki pandud isend, keda Sarapuu saates tutvustas, oli rohe-kärnkonn, kes kuulutati Eestis aastal 2018 väljasurnuks. Aastal 2022 aga üks isend leiti. 

Kui Eesti Loodusmuuseumil on üle 3000 märgpreparaadi, siis kõige enam on neid muuseumisse toonud Peeter Ernits, suisa üle 1000 isendi.  Üks kaugemaid märgpreparaate on Peruust pärit konnad, mille Ernits tõi kaasa aastal 1992.