Tänapäeval põhjustab 21. kromosoomi täiendav koopia inimestel mitmesuguseid terviseprobleeme ja arenguhäireid, sh osalist või täielikku kuulmislangust, tasakaaluprobleeme, pearinglust ja pärsib suhtlemisvõimet. Alcalá ülikooli paleoantropoloogi Mercedes Conde-Valverde ja tema kolleegide hinnangul võisid samad probleemid vaevata ka noort neandertallast.

Täpsemalt märkas töörühm sisekõrva luid kõrge lahutusvõimega kuvameetoditega uurides, et teoks kutsutav luuline spiraal oli kuue-aastase inimlapse kohta tavapärasest väiksem. Samuti täheldasid teadlased sisekõrva arengus teisi Downi sündroomile iseloomulikke kõrvalekaldeid, nagu tavatult laia kõrvakanalit, kuid mitte teistele sarnastele sündroomidele viitavaid moonutusi.

Conde-Valverde loodab eraldada tulevikus säilmetest piisavalt pärilikkuainet, et kinnitada diagnoosi ka geneetiliselt, mis võimaldaks teha põhjapanevamaid järledusi.

Kuna lapsel õnnestus elada eelajaloolisele ajale iseloomulikes karmides oludes kuueaastaseks, näitab see Conde-Valverde töörühma sõnul, et neandertallased hoolitsesid altruistlikult oma haavatavamas seisus liigikaaslaste eest.

Downi sündroomiga laste elulemus hakkas oluliselt paranema alles möödunud sajandil. Näiteks veel 1929. aastal jäi Downi sündroomiga inimeste keskmine eluiga üheksa aasta kanti. Praegu võivad eladada nad mõnedes riikides aga enam kui 60-aastaseks.

Varasemalt on paleoantropoloogid muu hulgas päevavalgele toonud tänapäeva Iraani aladel 50-aastaseks elanud mehe säilmed, keda vaevasid elu lõpus nägemis- ja kuulmiskahjustused. Samuti oli ta kaotanud osaliselt ühe oma kätest, misläbi poleks ta enam üksinda hakkama saanud. Erinevalt Hispaanias elanud lapsest oleks võinud olla ta oma grupile kasulik aga mõnel teisel viisil. Teisisõnu ei kannustanud töörühma arvates neandertallasi oma liigikaaslaste eest hoolitsedes pelgalt praktiline kasu.

Oletuse paika piddes annaks see täiendavat kinnitust, et neandertallased olid võimelised keerukaks planeerimiseks ja abstraktseks mõtlemiseks. Teiste eest hoolitsemine kätkeb endas võimet olukorda hinnata, teha pikemaid plaane ning otsustada, milliste ülesannete erivajadustega liigikaaslase ise hakkama saavad ja mida peavad teised nende eest tegema.

Neandertallased surid välja ligikaudu 40 000 aasta eest, jõudes saada enne seda nüüdisinimestega ühiseid järeltulijaid. Varasemate teadustööde põhjal suutsid luua inimeste lähisugulased muu hulgas pigmente, sümbolistlikku kunsti, matsid oma surnuid ja võtsid üheskoos küttides appi keerukaid jahistrateegiaid.

Töörühm kirjeldab leidu ajakirjas Science Advances.