Uurisin oma Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis kirjutatud doktoritöös sõdade teemalist loojutustust sotsiaalmeedias, keskendudes Süüriale ja Armeeniale. Näiteks intervjueerisin sõjaga seotud sisu tootvaid aktiviste ja tsiviilelanikke, et mõista, mis üldse motiveerib neid sisu looma. Vaatlesin ka seda, kuidas publik seda sisu vastu võtab ning kuidas inimesed materjalile sotsiaalmeedias reageerisid. Kõige selle kõrval tuli uurida ka ühismeediaplatvorme endid, et mõista, kuidas need kujundavad sõja narratiive, kirjutab Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi külalisteadur Jaana Davidjants.

Nii ajakirjanduses kui ka teaduses on palju käsitletud desinformatsiooni mõju sõjakontekstis või seda, kuidas sõjaga seotud aktivism tekitab stressi. Ometi on sõjaaegsel loojutustusel erinevaid rolle, millest nii mõnigi on võimestav. Näiteks võimestas armeenlasi 2020. aasta Mägi-Karabahhi (armeenia keeles Artsahh) teise sõja aktivism Instagramis, mis aitas neil kujutleda tulevikku pärast sõda.

Nii moodustus kohaliku monumendi "Me oleme meie mäed" piltidest Instagramis inimesi toetav narratiiv. Monumenti peetakse Mägi-Karabahhi armeenluse sümboliks ning see kujutab rahvariietes vanapaari, keda armeenlased nimetavad seetõttu vanaemaks ja vanaisaks – Tatik ja Papik. Tatik ja Papik levisid tuhandete piltidena Instagrami voogudes – joonistuste ja maalidena, disainitud kottidele ja t-särkidele, koogikujulisena ja ehetena. Mõned uljamad olid monumendi tätoveerinud ka enda kehale. Neist üksikutest postitustest moodustusid teemaviidete kaudu suuremad lood sõjast. Mis lood need olid?

Sõjalugude erinevad etapid

Sõjamaterjal jagunes kahte etappi, järgides sõjasündmusi ja -kulgu. Kuigi algsel monumendil on näha vaid Tatiki ja Papiki pead, joonistasid mitmed sotsiaalmeediakasutajad vanapaarile kehad ning andsid neile kätte püssid.

Küll sõitis armeenlaste alter ego vanaisa Papik tankis, võitles rindel, peksis Aserbaidžaani presidenti Alijevit näkku ja päästis kristlust (pilt 2). Ilmselt loodeti kõnetada viimasega kristlikku Lääne publikut. Sõjafaasis jäid vanaema Tatikile stereotüüpsemad soorollid kodurindel, olgugi et naised on sõdades aktiivselt osalenud. Nägime Tatikki leiba küpsetamas, sõdurite eest hoolitsemas ja Papiki tagasitulekut ootamas.

Pärast Armeenia sõja kaotamist muutus kommunikatsiooni toon. Esile kerkis leinateema, inimesed hakkasid nägema nutvat monumenti. Ent paralleelselt lisandusid lood tervenemisest ja tulevikust. Nii nägimegi, kuidas Tatik ja Papik Artsahhi üles ehitavad (pilt 3). Sümbolid mitmekesistusid. Kuigi endiselt leidus palju Armeenia ja Artsahhi lippe ning viiteid kristlusele ehk minevikuga seotud sümbolitele, segunesid need nüüd uuemate kultuuriliste sümbolitega. Näiteks kuulas Tatik armeenia päritolu laulja Charles Aznavouri plaati või hoopis metal-bändi Metallica, mis viis viited väljapoole armeenia kultuuri.

Seega kasutati sõja ajal armsuse esteetikat, et tõsta armeenlaste moraali raskel ajal ja leida välise publiku toetust. Sõja järel sai aga veebipõhisest loojutustusest strateegia, et töötada läbi raskeid sündmusi ja kujundada sõjajärgset tulevikku.

Armsus sõjakommunikatsiooni teenistuses

Loomulikult sõltuvad esteetiliste kategooriate nagu armsuse tõlgendused erinevatest teguritest, näiteks inimese kultuurilisest taustast. Selles uuringus viitas armsus inimese või asja esteetilisele omadusele, mis muudab selle atraktiivseks, võluvaks ja ohutuks.

Abiks on etoloog Konrad Lorenzi defineeritud mõiste "beebiskeem" aastast 1943. Lorenz seostas armsust näiteks suure pea, väikese nina ja suurte silmadega, mis on iseloomulikud näiteks imikutele ning kassi- ja koerapoegadele. Ta pakkus ka, et armsusel on tugev evolutsiooniline roll, sest läbi selle aktiveerub inimeste hoolitsemisinstinkt. Seega on armsusel selge afektiivne jõud, isegi kui esteetilist kategooriat mõnikord eiratakse, pidades seda triviaalseks.

Viimastel aastakümnetel on tekkinud armsuse uuringud – suhteliselt uus uurimisvaldkond, mis keskendub popkultuurile, animatsioonile ja robootikale. Sõja kontekstis on armsust vähem uuritud, ometi kasutatakse seda palju (vt nt Ukraina kontekstis malenkiy piket). Kultuuriuurijad Bettina Kümmerling-Meibauer ja Jörg Meibauer on siiski uurinud sõjateemalisi pildiraamatuid ja kirjeldanud, kuidas armsate tegelaste kujutisi kasutatakse vägivaldsete sõjastsenaariumide jutustamiseks.

Armsus sõjakommunikatsiooni teenistuses on justkui Trooja hobune, mille abil saab edastada ka vägivaldset või problemaatilist sisu. Armsus tundub ohutu, ometi kinnitub see oma afektiivsuse kaudu inimeste teadvusse. Ajaloolisi seoseid armsuse ja sõja vahel leiab ka kaugemalt ajaloost, näiteks seostatakse kawaii laia levikut 1970. aastatel Jaapanis nende kaotusega teises maailmasõjas.

Pastelne aktivism ja emoji-sõjad

Instagram, mida kasutatakse kriiside ja konfliktidega seotud aktivismis üha rohkem, on tuntud peamiselt oma visuaalsuse poolest. Esteetika kannab platvormil tähtsat rolli, sest loo jutustamiseks kasutatakse esteetilisi valikuid. Esteetika teenib ka viraalsust.

Armeenlasedki kasutasid n-ö ilusaid pilte, lootes, et algoritm neid soosib ja sisu jõuab laiema publikuni. Kui mõned aastad tagasi kasutati platvormil palju filtreid, siis nüüd levivad pigem laialt "pildimallid", mis pilditegemist suunavad. Eelistatud on heledates toonides pildid, vt nt latte art, flat lays jne.

Analüüs näitas, et Instagram kujundab oluliselt sõjaaktivismi esteetilisi konventsioone. Kui sõjavisuaalidega on pigem seostatud pilte, mille kunstiline lend on madal, siis Instagramis on jällegi võtnud võimust pastelne ja "ilus" sõjaaktivism.

Sotsiaalmeedia on interaktiivne, mis teeb seal suhtlemise lihtsaks. Kuna aga tegu on pigem visuaalsusele suunatud platvormiga, kipub vestlus olema napp. Nii toimus ka suur osa suhtlusest Armeenia postituste all meeldimiste või emoji'de kaudu. Armeenia kasutajad andsid märku südametega, et on sisuga nõus.

Samamoodi lasi interaktiivsus sekkuda vastaspoolel. Seda võimalust kasutasid ka aserbaidžaanlased ja türklased, armeenlaste postituste all kommenteerides või armeenia teemaviiteid kaaperdades. Needki olid sageli emoji-põhised, näiteks Aserbaidžaani ja/või Türgi lipud ja süda. Kasutusel oli ka keskmine sõrm, junni-emoji või näiteks virsik, mis tähistas tagumikku.

Kokkuvõtteks – kuigi sotsiaalmeedia pakub osalemisvõimalust ja võib ka olla asjaosalistele võimestav, siis Instagramis sõjapoolte vahel dialoogi ei teki. Materjal ise on afektiivne, mida võimendab asjaolu, et Instagramis ei ole lihtne lisada allikaid. See aga tähendab, et tuleb olla eriti valvas, et mitte lasta end materjali visuaalsest ilust lummatuna kõlakodadesse juhtida.

Jaana Davidjants on Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi külalisteadur. Ta töötab praegu "Trust And Visuality: Everyday Digital Practices" (TRAVIS) uurimisprojektis, mille fookuses on laiemalt visuaalse kommunikatsiooni ja usaldusega seotud teemad. Davidjantsi doktoritööd on võimalik lugeda Tallinna Ülikooli digikogus.