Kaleva allalaskmise põhjuste üle spekuleeritakse tänapäevani. Nii või teisiti viis see 14. juunil 1940 Tallinnast Helsingisse lennates märga hauda kaks meeskonnaliiget ja seitse reisijat, kellest osa olid diplomaadid.

Eesti taasiseseisvumise järel hakati lennukirusude leidmise vastu huvi tundma lahe mõlemal kaldal. Peremees osales koostöös Meremuuseumiga otsingutes 2000. aastate alguses. "Praegused uuringud tegime puhtalt hobi korras. Meil õnnestus sellele loole lõpuks kriips alla tõmmata, aga eelnevatest uuringutest oli palju abi," sõnas Peremees.

Järgnenud kümnendite vältel on lootnud leida lennuki vrakki ka mitmed teised. "Vello Mäss tegi metsikut tööd ja käis läbi tohutud alad, otsingutesse panustas ka merevägi ning USA uurimislaev Pathfinder kammis läbi suured alad," meenutas süvateetuuker.

Peremehe sõnul jäid rusud varasemalt leidmata ilmselt kahel lihtsal põhjusel. Esiteks on Kaleva oletatavas hukkumiskohas merepõhi äärmiselt ebatasane ja kaljune. Võimalikke väiksemaid lennukitükke oli tavalistest kividest pea võimatu eristada. Vahepeal arenes sonartehnoloogia ja signaali töötlemiseks kasutatav tarkvara aga jõudsalt edasi. Varem puhtalt sõjalisteks rakendusteks mõeldud tööriistad jõudsid tasahilju kommertskasutajate tasemele.

"Tegelesime mõne aja eest teise vesilennukiga OH-ALI, mis läks kaduma Tallinna madalast kirdes. Selle lennuki väikesi tükke nähes saime aru, et meil on tegelikult tehniline võimekus alustada nullist ka Kaleva aladel. Varem tehtud pildid tundusid tolle aja kohta head, aga mitte siiski piisava eraldusvõimega, et eristada inimtekkelisi objekte looduslikest 100-protsendilise kindlusega," sõnas Peremees.

Nüüd õnnestus neil Peremehe sõnul otsingualale naastes silmata 71 kuni 76 meetri sügavusel merepõhjas äratuntavat lennuki tiiba, ühte mootorit ja telikut koos rattaga.

Tähelepanuväärsena langeb rusuvälja asukoht süvaveetuukri sõnul kokku esialgsete sündmuse järel antud tunnistustega. "Lennukijäänuste asukoht klapib kõigi algsete kirjeldustega ega pole kuskil müstiliselt kaugel või kõrval, mitte nende tunnistustega, mis anti aastaid hiljem," kinnitas Peremees.

Näiteks kinnitas lennuki allakukkumist Keri saarest põhjast Keri mereposti ülem merejõudude ülemale saadetud ettekandes, mille leidis Peremees riigiarhiivist oma 1993. aastal tehtud lõputöös. Samale viitas teine Keri postil olnud tunnistaja, kelle ütlused leiab Risto Niku raamatust "Kaleva surmalend". Tuukri sõnul langeb kaugushinnanguga hästi kokku ka Kaleva hukupaika tuvastama läinud soome hävitajaässa Ilmari Juutilaineni kirjeldus.

Lennuki kolmest ülelennust viimasel avati Nõukogude Liidu allveelaevalt Štš-301 lennuki pihta kuulipildujatuli. Sama allveelaeva meeskond konfiskeeris hukupaika sõitnud Eesti kaluritelt viimaste üles korjatud raha ja esemed ning kogus väidetavalt kokku ka rusudest pinnale tõusnud diplomaatilise posti.

Viimastel aastatel on Läänemerest leitud laeva- ja lennukivrakkide hulk oluliselt kasvanud. Teiste seas on oma panuse andnud transpordiamet, kelle leiud aitavad Peremehe sõnul anda parema konteksti ka Kaleva jäänustele.

"Transpordiamet leidis sarnast tüüpi lennuki Abruka lähedalt ja sarnaseid lennukeid on teada ka Harilaiu lähedalt. Kõigi vrakkide mahtu vaadates oskame hinnata, milline Kaleva rusuväli olla võiks. Paistab, et sealt on päris palju tükke välja tõstetud," sõnas süvaveetuuker. "Selles osas millegi põhjapaneva ütlemiseks on muidugi liiga vara, kuid osa esemeid ja keretükke võidi eemaldada juba 1940. aastal või aastatel 1956–1967."

Peremees soovis leiu puhul eraldi välja tuua ka Avo Jürise panuse, kellega läbi aastate Kaleva jäänuste otsingut läbi viis.