Haavahooldus on nakkuste ennetamiseks väga oluline. Praeguste ravivõtetega kaasneb aga hulgaliselt probleeme. Ramose sõnul on näiteks haavale ja selle ümbrusse kantavate ravimpreparaatide toimeaeg liiga lühike ja tõhusus madal. Samas võivad kogu keha mõjutavad antibiootikumid viia mürgistuseni ja koormata keha mikrofloorat. 

Suurima väljakutse esitab haavanakkuste ravile aga antimikroobne resistentsus, mille mõjul muutuvad bakterid raviainetele üha vastupidavamaks. Eeskätt pärsib just see Ramose sõnul ka paremini sobivate ja toimivate ravimite väljatöötamist. Oma doktoritöös üritaski värske doktor sellest probleemist mööda hiilida. Selleks töötas Ramos välja uudsed ravimkandursüsteemid. Need võimaldavad raviaine sihitumalt organismi viia ja kasvatada sellega antimikroobsete ainete toime tõhusust.

"Minu töö eesmärk oli kirjeldada ja valmistada antimikroobseid elektrokedratud maatrikseid, mida saaks kasutada haavakatetena. Maatriks on see nn toetav karkass, kuhu on võimalik raviaineid integreerida," selgitas teadlane.

Elektroketruseks nimetatakse seda meetodit, millega kiulisi haavakatteid valmistatakse. Tehnoloogia võimaldab lisada lahustatud polümeeridele meelepärased toimeained ja kedrata neist seejärel elektriväljas peenikesed mikro- või nanokiud. Ühtlasi sarnanevad nende pinnaomadused kudede rakuvälisele maatriksile. Sarnaselt rakkudele toimivad haavakatted seeläbi ehitusliku aluspinnana, toetades haava kiiremat paranemist.

Kuna elektrokedratud maatriksid on nii oma välispinna kui ka füüsikaliste ja keemiliste omaduste tõttu väga sarnased loomulikule rakuvaheainele, aitavad need säilitada haavas ka loomulikumat niiskuse tasakaalu, imendumist ja gaasivahetust. Kõik see soodustab teadlase sõnul haava paranemist.

Selleks, et raviained klooramfenikool ja pleurotsidiin elektrokedratud maatriksitesse viia, kasutas Ramos erinevaid polümeere, lahustisüsteeme ja elektroketramise tehnikaid.

Lisaks iseloomustas värske doktor täpsemalt elektrokedratud maatriksite morfoloogiat ja mehaanilisi omadusi. Samuti selgitas ta välja, kuidas mõjutavad polümeeri kontsentratsioon, kiu poorsus ja lahustisüsteem maatriksi omadusi ja käitumist. 

Ramose sõnul muudab elektroketramine nii raviaine kui ka polümeeri tahke faasi omadusi. Näiteks põhjustas see erinevaid faaside üleminekuid ja muutis seda, kuidas raviaine haavalappidest vabaneb. Sellega arvestades võib olla võimalik muuta ravi veelgi tõhusamaks.

Maatriksite ohutuse ja biosobivuse hindamiseks kasutas Ramos MTS-testi ja konfokaalse fluorestsentsmikroskoopiat. Teadlase sõnul võis selgelt märgata, kuidas loodud materjali mikroobide kasvu pärssivad omadused sõltusid sellest, millised maatriksid täpselt välja nägid ja kuidas raviaine neist vabanes.

Näiteks aitasid biokile teket kõige paremini ära hoida poorsed mikrokiud. Samuti selgus, et alles võrdlemisi hiljuti kasutusele võetud mikroobivastasel pleurotsidiinil esineb erinevate teisi mikroorganisme hävitavate ühenditega koos kasutades olulisi koostoimeid. "Viimaseid on vaja arvestada, kasutades pleurotsidiini ja biotsiidide ravis samaaegselt," märkis Ramo. 

Celia Teresa Pozo Ramost juhendasid Tartu Ülikoolist professorid Karin Kogermann ja Tanel Tenson, kaasprofessor Ivo Laidmäe ning külalisteadur Marta Putrinš. Oponeeris Kopenhaageni Ülikooli professor Hanne Mørck Nielsen. Tutvu doktoritööga täies mahus siin.