Kyoko Yamaguchi ja Faith Erin Cain Liverpooli John Mooresi Ülikoolist tegid katseid neljakümne inimesega, osa neist sinisilmsed, teised pruunisilmsed.

Hämardatud katseruumis tõsteti aegamööda valgustuse taset, kuni katseisiku silm hakkas seletama mõne meetri kaugusele üles pandud teksti.

Selgus, et sinisilmseile isikuile piisas selleks keskmiselt 0,7 luksisest valgustihedusest, pruunisilmsed vajasid keskmiselt 0,8 luksi.

Yamaguchi ja Cain kirjutavad võrguvaramusse bioRxiv riputatud eelretsenseerimata artiklis, et väiksema pigmendisisaldusega vikerkest, mis väljendub silmade heledamas värvis, võis anda tuhandete aastate eest põhja poole elama asunud inimestele evolutsioonilisi eeliseid.

Ka just siin meie kandis, pikkade talveöödega põhjalas, kus ka õhtu- ja hommikuhämarust on rohkem kui lõunamail, ongi ju sinisilmsus laialt levinud. Inimesel, kes hämaras varitsevaid ohte ja ka hämaras avanevaid võimalusi teistest paremini hoomab, võib elujärg selle võrra paraneda.

Põhjuseks, miks heledasilmsed inimesed hämaras hästi näevad, võib Yamaguchi ja Caini järgi olla asjaolu, et vähem pigmenteerunud vikerkestas levib rohkem niinimetatud parasiitvalgust ehk hajunud valgust.

Eredamates valgusoludes võib see väike valgusmüra varem tehtud uuringute kohaselt nägemist natuke häirida, kuid võib-olla on tast siis hämaras hoopiski kasu.

Autorid möönavad, et vikerkesta pigmendisisalduse ja hämaras nägemise headuse vahelisi seoseid tuleks veel edasi uurida, enne kui päris põhjapanevaid järeldusi tegema hakata.

Kuigi siniste silmadega inimesi elab eriti rohkesti just Põhja-Euroopas ja Läänemerd ümbritsevates maades, kohtame neid ka näiteks Aasia ja Põhja-Aafrika rahvaste seas.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.