Erakorraline meditsiin kui eraldiseisev eriala sai Eesti alguse 2000. aastal. Nüüd kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini eriala arst-õppejõud Triinu Keskpaik esimese doktoritöö, mis puudutas EMO-de töökorraldust. Oma töös uuris ta lähemalt patsiente, kes saabusid EMO-sse ägeda kõhuvalu või raske rindkere traumaga. Kõhuvalu oli valikus seetõttu, et see on üks kolmest peamisest põhjusest, miks inimesed pöörduvad erakorralise meditsiini osakonda abi saamiseks.

Ägeda kõhuvalu taga võib olla aga väga palju erinevaid põhjuseid, mis võivad sõltuda ka vanusest. Keskpaik rääkis, et nooremate patsientide puhul võib nende kõhuvalu põhjus jääda sageli selgusetuks. Reeglina pole selle taga säärast haigust, mille tõttu tuleks kohe operatsioonituppa tormata või haiglaravile jääda. Vanemas vanuserühmas sagenevad aga just sellised haigused, mis vajavad haiglaravi või operatsiooni. On seal siis sapipõie- või pimesoolepõletik või hoopis soolesulgus.

Keskpaik ütles, et alati ei olegi lihtne kõhuvalu põhjust välja selgitada. "Inimene tunneb kõhus valu, aga probleem võib olla hoopis kusagil mujal," selgitas ta.

Raske trauma on Eestis aga tõsine rahvatervise probleem, mis puudutab eelkõige nooremaid inimesi. Kui tugeva kõhuvalu taga võib olla mitmeid põhjuseid, siis rindkere trauma tekib tavaliselt kõrgelt kukkudes või liikluses viga saades.

Erakorralise meditsiini osakonna töös ilmnes doktoritöö põhjal mitmeid puudujääke just kõhuvaluga patsientide puhul. Peamine probleemkoht on see, et keerulised haiged viibivad  erakorralise meditsiini osakonnas liiga kaua aega. "Maailmakirjandus ütleb ka, et põhjus ei ole EMO-s endas, vaid peegeldab kogu süsteemi puudulikkust. Erakorraliste haigete raviteekond on natuke konarlik ja nad jäävad toppama, sest neile ei leita haiglas voodikohta, aga EMO ei ole selleks loodud," sõnas Keskpaik.

Arst selgitas, et EMO on disainitud haige vastu võtmiseks ja triažeerimiseks. Esmaste tegevuste, sh koheselt vajalike uuringute ja ajakriitilise ravi järel pannakse talle esmane diagnoos ja hospitaliseeritakse haiged, kes seda vajavad. "Seda on uuringud ka näidanud, et haigetele on lausa kahjulik, kui nad jäävad väga kauaks EMO-sse, sest nad ei saa spetsiifilist ravi, mida nad saaksid vastavas osakonnas," lisas Keskpaik.

Liiga pikk EMO-s viibimine ei ole aga ainult Eesti probleem, vaid nii kipub juhtuma ka teistes riikides. Kui inimene on EMO-sse saabunud, siis hiljemalt kuue tunni pärast peaks ta liikuma teise osakonda või koju. Eestis kipub see aeg olema pikem.

Teine puudujääk, mis tööst välja tuli, oli seotud valu hindamise ja raviga. Triinu Keskpaik rääkis, et äge valu on tõsine probleem, mida tuleb ravida. Muidu võib see muutuda krooniliseks või tekkida tüsistused. Doktoritööst selgus, et meedikud võivad küll küsida, kui tugevaks patsient valu hindab, aga vastust ei panda kuskile kirja.

Samuti esines puudujääke ägeda valu ravi kiiruses. "Üldiselt, kui valu küsida ja see kirja panna ning on näha, et valu on tugev, siis see viib haige ka kiiremini ravini. Kui aga valu tugevust ei hinnata, ei pruugita valu ravida," selgitas Keskpaik.

Kui vaadata, millise väljaõppega on personal ja milline tehnika on EMO-del, siis selles valguses leiab Keskpaik, et olukord regionaalhaiglates on väga hea. Probleem on aga tööjõupuudus. "Kuna EMO töötajaid ei ole nii palju, kui neid oleks vaja, siis paraku neid igale poole ei jagugi," lausus ta.