X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Eestisse saabus tunnitaju koos päikesekelladega

Kuni 13. sajandini jagati nii päev kui ka öö kaheteistkümneks tunniks, mis meie laiuskraadidel tähendas seda, et päevased tunnid olid suvel palju pikemad ja talvel lühemad.
Kuni 13. sajandini jagati nii päev kui ka öö kaheteistkümneks tunniks, mis meie laiuskraadidel tähendas seda, et päevased tunnid olid suvel palju pikemad ja talvel lühemad. Autor/allikas: reggie35/CC BY-SA 2.0

Ehkki suurem osa muuseumide infosüsteemi kantud päikesekelladest pärinevad peamiselt 17.–19. sajandist, jõudsid need Eestisse juba keskajal. Arheoloogilistel välitöödel on leitud kaheksa päikesekella või nende katket.

Ehkki päikesekella kui ajamääramisvahendit tunti juba vanas Egiptuses, seostuvad Eesti esimesed päikesekellad keskajaga. Varasemast pole mingeid andmeid, et Eestis oleks aega arvestatud tundides, kuid ka Euroopa kultuuriruumis toimus ajaarvamises keskaja jooksul oluline muutus. Kuni 13. sajandini jagati nii päev kui ka öö kaheteistkümneks tunniks, mis meie laiuskraadidel tähendas seda, et päevased tunnid olid suvel palju pikemad ja talvel lühemad, öötundidega oli asi mõistagi vastupidi, kirjutab Tartu Linnaajaloo Muuseumi arheoloogiaosakonna juhataja Arvi Haak ajakirjas Tutulus.

Ka sellise ajaarvamise juures kasutati päikesekelli, kuid enamasti tehti keskajal tunde märkivad sektorid ühelaiused, mistõttu näitas kell päevaseid tunde oluliselt pikematena kui hommikusi või õhtusi. Kui päevaseid tunde vajati töökorralduse tarvis, siis öötundidele pöörati enamasti tähelepanu vaid kloostrites, et ettenähtud palvused – eelkõige öine või varahommikune matutiin – saaksid õigel ajal peetud.

Olukord muutus, kui niinimetatud kanooniliste tundide asemel võeti kasutusele meile tuttavad ühepikkused tunnid. Ühtlasi võtsid samal ajal ajaarvestuses ja -näitamises kloostritelt juhtrolli linnad. Peale kirikukellade paigutasid linnad avalikku ruumi osutiga kellad, millega linlastele aega teatada. Kuna esimesed mehaanilised kellad kippusid olema ebatäpsed, seati neid õigeks päikesekellade järgi.

Päikesekellad maapõuest

Eesti muuseumikogudes on muuseumide infosüsteemi MuIS andmetel 81 päikesekella, mis pärinevad peamiselt 17.–19. sajandist, lisaks mõned 20. sajandi autoritööd. Avalikus ruumis säilinud päikesekelladest varasemad pärinevad samuti 17. sajandist, kuid päikesekelli on leitud ka arheoloogilistel uuringutel.

Autorile on praeguseks teada kaheksa Eestist arheoloogilistel välitöödel leitud päikesekella või nende katket. Neist neli pärineb linnustelt, üks on leitud Padise kloostrist, üks Kaarma pastoraadist, üks Tartu linnahoonest ja veel üks Tallinna eeslinnast. Nii võime enamiku Eesti maapõuest välja tulnud päikesekelladest seostada just jumalateenistuste aja määramise vajadusega.

Kõige tervemana säilinud päikesekell avastati Viljandi ordulinnuse kaevamistel 1878. aastal. Selle risttahuka kujuga numbri plaat (pilt 1) on horisontaalne. Numbrilaud on jagatud kahekümne neljaks võrdseks sektoriks, millest iga kuues ehk siis kaks täisnurga all ristuvat telge on tähistatud nelja täkkega. Kui tunnisektorid olid samuti tähistatud, on need märgid praeguseks loetamatud. 1878. aasta kaevamistelt pärineb info, et see kell asus ordulinnuse rõdul. Sel juhul oli kell päikese käes vaid väikese osa päevast. Viljandi linnuselt on leitud ka teise päikesekella katked, millel olev tihe joonestik viitab sarnasele sektorijaotusele. Lisaks on sektorite vahel punktikesed, millega sageli märgiti pooltunde.

Kirjeldatutele sarnase päikesekella katke on teada Rakvere ordulinnuselt, sellel on täketega märgitud numbrid 3–6 (pilt 2). Tunnijaotiste laiuse põhjal saab öelda, et see kell on eelnevatega võrreldes kindlasti väiksema arvu sektoritega ning ilmselt on märgitud need tunnid, mil päike paistab – sageli algavad numbrid hommikutundidest ja lõpevad õhtul kella kümnega. Selline kell võidi valmistada kindlat paiknemiskohta silmas pidades, sest eri laiuskraadidel liigub osuti tekitatud vari erineva kiirusega. Tundide täketega märkimine on pigem iseloomulik keskajale.

Pilt 3. Kuubikujuline päikesekell Padise kloostrist. Kellal on Dönhoffide suguvõsa vapp. Autor/allikas: Rein Zobel, 1959 (Muinsuskaitseameti arhiiv)

Veel ühe kettakujulise kella numbriplaadi katked leiti Saaremaal Kaarma pastoraadis toimunud kaevamistel. Kahel säilinud fragmendil on rooma numbritega märgitud tunnid V–XII ja sektorid on enam-vähem võrdsed. Kella serval on numbrid 16…, mis võivad märkida valmistamisaega 17. sajandil. Hoopis teistsugused, kuubikujulised päikesekellad on leitud Padise kloostrist (pilt 3) ja Haapsalu linnuselt.

Mõlemal kellal on eraldi vertikaalsed numbriplaadid nii põhja, lõunasse, itta kui ka läände suunatud tahkudel. Arvatavasti oli neil ülemisel tahul horisontaalne numbriplaat. Haapsalu 16,5-sentimeetrise küljepikkusega eksemplar on arvatud pärinevat 16. sajandist. Padise kellal oleva osaliselt kustunud aastaarvu järgi on see valmistatud 16. sajandi teisel poolel, kuid ese võib Padisele olla jõudnud järgmise sajandi algul, kindlasti pärast kloostri sulgemist 1559. aastal. Kellal on Dönhoffide vapp, kuid sellel suguvõsal pole teadaolevalt olnud Padise ümbruses valdusi.

Seega oli praegu kloostris eksponeeritud kell algselt kasutusel kuskil kaugemal. Sellised mitmetahulised päikesekellad, mida Eestist on peale nimetatud arheoloogiliste leidude teada veel kaks, vajavad edaspidi põhjalikumat uurimist.

Päikesekell, mis mahtus taskusse

Eelpool nimetatud kellad on paigaldatud kindlat asupaika silmas pidades, ehkki eeskätt Viljandi eksemplari puhul pole selge, kui täpselt see tegelikult aega näitas. Tartust Lossi tänava ääres asunud kinnistult leitud fragment on pärit teistsugusest esemest. See on katke kaheosalisest, vaid 5,5 sentimeetri kõrgusest arvatavasti elevandivõhast valmistatud taskupäikesekellast (pilt 4).

Lahtikäiva kella (pilt 5) ülemise poole pealmisel küljel asus kompassiplaat, kuhu on märgitud põhi- ja vaheilmakaared. Sama eseme alumisel küljel paiknes vertikaalse päikesekella numbrilaud, kuhu tunnid on märgitud rooma numbritega. Säilinud katkel on näha numbrid kaheteistkümnest viieni. Õiget aega näitas sellise kella pooli ühendava nööri vari. Katke on murdunud plaadis oleva augu kohalt. Selline piklik auk võimaldas eset kasutada ka kompassina ehk näha on alumise osa külge kinnitatud kompassinoolt ilma vajaduseta kaant avada.

Harukordselt on teada isegi selliste kaheosaliste taskupäikesekellade valmistaja nimi ja temast tehtud joonistus. Kindlasti võis tegijaid olla teisigi, kuid tuntuim on Nürnbergis tegutsenud kellameister nimega Hans Tucher – õigupoolest oli neid mitu põlvkonda.

Raskem on arvata, kes sellist kella Tartus kasutas. Kõige tõenäolisemalt kuulus kell, mille katke Lossi tänava kaevandist leiti, mõnele kaupmehele, keda äri viis mitmetesse linnadesse. Nii sai ta oma kellaga nendes linnades õiget aega määrata. Kuid on teada, et kaasaskantavaid kelli kasutasid teisedki, kes sageli rändasid – näiteks varauusajal üliõpilased.


Lisaks koolnuvaatlustele tuleb selle aasta Tutuluses muu hulgas juttu veel viimaste aastate kaevamistest Saaremaa maalinnadel ja Saastna kabeli varemetes Läänemaal, kiviaegse asustuse küsimustest ja rohkem kui 2000 aasta vanusest kolmikmatusest Tallinnas ning meeste keskaegsest rõivamoest Eesti kagunurgas ja liivlaste päritolust jpm. Ajakiri jõuab müügile 17. jaanuaril.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: "Tutulus"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: