Enamik maavärinaid toimub Jaapanis üldiselt, aga kindlasti mitte alati, Vaikse ookeani poolsel idarannikul. Teiste seas tabas piirkonda ka rekordiliselt võimas 2011. aasta Touhoku maavärin, mis viis Fukushima tuumakatastroofini. Ishikawa prefektuur paikneb aga Jaapani mere pool asuval läänerannikul, kus valmidus tugevaks maavärinaks võis olla mõnevõrra väiksem. Olgu siiski öeldud, et Jaapan on ilmselt maailma kõige maavärinakindlam ja looduskatastroofideks kõige paremini valmis riik.

Vahetult peale maavärinat sai enamik Jaapani läänerannikust tsunamihoiatuse. Ishikawa prefektuurile anti kõige kõrgema taseme hoiatus, mida pole nähtud 2011. aastast saadik. Enam kui 62 000 inimesele anti evakueerimiskorraldus. Jaapani rahvusringhääling NHK hoiatas viiemeetriste lainete eest, kuid need jäid prognoositust hulga väiksemaks. Miks? Geoloogiateenistuse seismoloog Heidi Soosalu oletab, et just geograafilise asukoha pärast.

Sõltuvalt sellest, kuidas maakoore blokid omavahel nihkuvad, on maavärinaid kolme tüüpi. Esimene on selline, et kaks blokki eemalduvad üksteisest ja toimub venimine. Neid esineb sageli Atlandi keskaheliku piirkonnas. Sellised maavärinad pole enamasti kuigi tugevad. "Siis on veel olemas nihkumise piirkonnad, mille hea näide on San Andrease murrang. Seal libisevad kaks laama teineteisest mööda. Sealsed maavärinad võivad küündida isegi magnituudini kaheksa, aga üldjuhul pole ka need kõige võimsamad," selgitas seismoloog.

Kõige suuremad maavärinad leiavad aset sellistes piirkondades, kus kaks blokki põrkavad kokku. "Just sellised toimuvadki näiteks Jaapanis, seal surub Vaikse ookeani laam surub vastu Jaapanit," märkis Sooslau. Selline oli ka suure tsunami tekitanud Fukushima maavärin magnituudiga üheksa.

"Kui need laamad suruvad kokku mere või ookeani all, siis on ka võimalus, et tekib tsunami. Maavärinas peab olema vertikaalsuunaline liikumine, mis kergitaks merepõhja ja seeläbi ka veesammast. Meil võib kusagil ookeanis olla suur maavärin, aga kui nihkumine toimub horisontaalsuunas, siis tsunamiohtu pole," lisas seismoloog.

Kuna Jaapanis Ishikawas toimus laamade kokkupõrge, vallandus samuti tsunami, kuid Soosalu hinnangul võis lainete kõrgust vähendada maavärina asukoht: Jaapani ja Aasia vahel, läänerannikul. "Idas on suurem veemass, sügavam vesi. Kokkuvõttes mulle tundub, et geograafiline olukord ei soosinud suure tsunami teket. See oli väiksema mereala pool. Maakoor ei kergitanud lihtsalt nii palju veemassi. Kindlasti uurivad teadlased seda tulevikus täpsemalt, mina ainult mõtisklen hetkel," märkis teadlane.

Vedelduv maapind

Aastal 1964 tabas Ishikawa prefektuurist mitte kuigi kaugel asuvat Niigata prefektuuri maavärin magnituudiga 7,5. Mõlemad prefektuurid paiknevad läänerannikul. Teadlased täheldasid, et kuigi paljud hooned jäid justkui väliselt terveks, lebasid need imelike nurkade all, osaliselt maa sisse vajunult. "Toimus selline nähtus, mille nimi on inglise keeles soil liquefaction ehk vedeldumine. Kui maavärin raputab pinnast, kus on väga palju vett, võib see oma tahked omadused täielikult kaotada," tõi Soosalu välja.

Jaapani lääneosas soodustavad seda piirkonnale iseloomulikud ilmaolud. Lumepilved saabuvad Jaapanisse mandri poolt. Külmad Siberi tuuled korjavad üle Jaapani mere puhudes suurtes kogustes niiskust, tekitades massiivsed lumepilved. Kui need pilved Jaapanisse jõuavad, on need arvukate mäeahelike ületamiseks liiga rasked.

Nii sajab Jaapani läänerannikul talvel tohututes kogustes lund, mille tõttu jõuab ka maapinda väga palju vett. Jaapani läänerannik on oma laiuskraadil maailma kõige lumerohkem paik. Elanikud ei kaeva talvel lumest välja mitte ainult oma autosid, vaid ka maju. Kodudes ja ärides on spetsiaalsed teise korruse sissekäigud ning ajalooliselt kaevati lumealuseid tunneleid.

Suur osa Niigata linnast paiknes 1964. aastal lisaks mitme suure jõe suudme piirkonnas. Tugeva maavärina käigus tekkisid tavapäraselt tahkel maapinnal vedelikusarnased omadused, mille tõttu olid toonased kahjustused väga laialdased. Niiskel pinnal paiknevad hooned vajusid lihtsalt maasse.

Maapinna vedeldumisega vabanenud vesi ujutas üle kohaliku lennujaama ja vedeldunud vundamendi aluse tõttu kukkus kokku ka maavärinakindlaks rajatud Showa sild. "Lugesin, et ka Ishikawa prefektuuris täheldati mitmel pool maapinna vedeldumist," märkis Soosalu.

Järeltõuked võivad kesta nädalaid

Maavärinale järgnenud päevadel toimus sadu järeltõukeid. Soosalu hinnangul võivad need jätkuda veel nädalaid. "Maakoor peab ennast uuesti paika sättima ja see võtab aega. Järeltõugetega on nii, et neid toimub hakatuseks tihti, aga nende sagedus hakkab kahanema. Maavärinale magnituudiga kaheksa võivad alguses järgneda isegi järeltõuked magnituudiga kuus, kuid järgnevatel päevadel muutuvad nad viiesteks ja kusagil nädala pärast neljasteks. See on muidugi väga tugevalt lihtsustatud," lausus seismoloog.

Lõpuks jäävad järeltõuked nii nõrgaks, et neid registreerivad ainult seismojaamad. Sealjuures tõi Soosalu välja, et tänavuse aasta esimeses maavärinas esines veelgi midagi üllatavat. "Antud maavärina puhul oli huvitav, et mõned minutid enne peamist maavärinat toimus tõuge magnituudiga viis. Enamasti tulevad sellised suured värinad ilma hoiatusteta, aga antud juhul see juhtus. Juba üheksa minutit peale suurimat pauku järgnes kuuene värin," tõi ta välja.

Maavärinat registreeriti ka Eestis. "See oli nii tugev, et üle maailma edastuvaid laineid registreerisime ka siin Eestis. Lainetel on oma liikumiskiirus, kilomeetreid sekundis. Kui keegi tunneb Jaapanis maavärinat ja saadab mulle SMS-i, et nüüd väriseb, siis ma pean Eestis ootama 12 minutit, enne kui minu seismojaam sellest teada saab. Pärast seda hakkab lainetust muudkui juurde tulema," tõi Soosalu näiteks.

Samuti on seismojaamadega võimalik määratleda maavärina tüüpi. "Saab vaadata kas lained lükkavad või tõmbavad seismojaama – liikumine toimub üles, alla, edasi või tagasi. Kõik need andmed kogutakse üle kogu maailma seismojaamade peale kokku. Eks siis arvutid tegelevad juba arvutamisega edasi, võttis maavärinateadlane kokku," sõnas Soosalu.