Hüpikämblikud tunnevad üksteist ära
Inimestel on ikka teiste inimeste seas tuttavaid, ja tuttavad inimesed tunneme me enamasti ära. Nüüd tuleb välja, et ka hüpikämblikel on võime tuttavaid liigikaaslasi ära tunda.
Seesuguses võimes ei ole midagi erilist imetajate või lindude juures, kuid selgrootute loomade seas on seda seni tuvastatud ülimalt harva.
Christoph Dahl Šveitsist Neuchâteli Ülikoolist ja Yaling Cheng Taiwanilt Taipei Meditsiiniülikoolist tegid katseid hüpikämblikega liigist Phidippus regius, kes looduslikult elutsevad Põhja-Ameerika idaosas.
Need umbes sentimeetri-kahe pikkused loomakesed sooritavad aeg-ajalt, nagu hüpikämbliklaste seltsi kuuluvatele ämblikele kohane, oma lühikestelt, kuid tugevatelt jalgadelt tõukudes hüppeid, aga liiguvad ikka kõndides ka.
Nägemine on neil teistsuguste ämblikega võrreldes hea, nii et eeldused tuttavate ära tundmiseks on selle võrra paremad.
Dahl ja Cheng panid hüpikämblikud kahekaupa katsekambrisse, eraldades nad teineteisest läbipaistva seinaga.
Kui ämblikud teineteist läbi seina nägid, siis liikusid nad ajapikku rohkem teineteise poole, justkui soovides kohtuda või teineteist lähemalt uudistada.
Seitsme minuti pärast asendasid teadlased läbipaistva vaheseina kolmeks minutiks läbipaistmatuga ja panid seejärel läbipaistva seina tagasi.
Mõnikord olid nad vahepeal seina taga olnud ämblikuisendi mõne teise isendi vastu välja vahetanud, mõnikord mitte.
Selgus, et kui tagasi pandud klaasi taga oli seesama ämblik, kes enne, siis ei liikunud ämblikud teineteisele päris nii lähedale kui eelmises katsevoorus, uue ämblikuisendi puhul aga küll.
Tundus, nagu oleks varem nähtud liigikaaslase suhtes huvi juba väiksem, varem nägematu aga pakkus ikka pisut põnevust.
Aga kui nii on, siis tulebki järeldada, et hüpikämblikud Phidippus regius on piisavalt taibukad, et üksteist niiöelda nägupidi, või tegelikult ju kes teab midapidi, ära tunda.
Just niimoodi Dahl ja Cheng võrguvaramusse bioRxiv üles seatud artiklis väidavadki.
