Lühikoonuliste koeratõugude abitus teeb nad inimesele armsaks
Koeratõuge on maailmas mitusada, väga mitmesuguse kehakuju ja -suurusega, nii nunnusid kui ka ettevaatlikuks tegevaid. Mõnel koeratõul on pikk koon, teisel pole koonu peaaegu ollagi.
Ungari teadlased on nüüd leidnud ühe võimaliku põhjuse, miks võiks paljudele inimestele eriti meeldida just lühikoonulised tõud, näiteks buldogid.
Statistikast ilmneb, et lühikoonulised tõud on viimasel ajal koerapidajate seas üha populaarsemaks saanud; Ameerika Ühendriikides näiteks ollagi nad juba kesk- ja pikakoonulistest mööda läinud.
Suundumus on ses mõttes ehk üllatavgi, et lühikoonulistel koertel teatakse tervis olevat suhteliselt nõrgavõitu. Põhjenduseks on mõnikord pakutud, et lühikoonuliste koerte nägu võib inimestele tunduda imearmas, natuke beebilikki.
Dorottya Júlia Ujfalussy ja ta kolleegid Budapestis asuvast Loránd Eötvösi Ülikoolist tegid katseid kolme koeratõu osavõtul. Need olid inglise ja prantsuse buldogid, kes esindasid lühikoonulisi, ja ungari mudid, kelle koon on keskmise pikkusega. Osalema olid kutsutud ka koerte omanikud.
Katse algas sellest, et teadlane pani koerale huvi pakkuva toidupala puust karpi ja pani karbi kinni. Koeral ei jäänud muud üle, kui püüda karpi avada. Karpe oli kolme tüüpi: kergesti, keskmiselt ja raskesti avatavaid.
Selgus, et keskkoonulised mudid said karpide avamisega hakkama umbes 93 protsenti paremini kui lühikoonulised buldogid.
Kuid huvitav oli see, et buldogid pöörasid neli ja pool korda suurema tõenäosusega pead, et vaadata selja taga seisvale omanikule abipaluval ilmel otsa.
Ujfalussy ja kaasautorid pakuvad ajakirjas Scientific Reports välja, et just lühikoonuliste kerge abitus, samas ka valmidus abi paluda, teeb nad veelgi beebisarnasemaks ja äratab omanikus emotsionaalselt siduva hoolivustunde.
