Eesti Maaülikooli rekreatsiooniökoloogia vanemlektori Marika Kose sõnul on Eestis üle 120 kettagolfi raja ja üle 60 000 harrastaja. Sel aastal avaldas Kose teadusartikli, mis tutvustab kettagolfi keskkonnamõju mõõtmise metodoloogiat Eestis. Olgu öeldud, et rekreatsiooniökoloogia on uurimissuund, mis püüab hinnata erinevate vabaajategevuste mõju keskkonnale.

"Maailmas on tehtud kolm uuringut, mis on püüdnud hinnata kettagolfi mõju loodusele. Neid metoodikaid võrreldes leidsime, et kõigil on mingisugused puudujäägid. Kohandasime need metoodikad Eesti tingimustesse ja usun, et oleme nüüd päris hea metoodika välja töötanud," ütles Kose ERR-ile.

Paraku tuli selle koostamise käigus välja, et sagedasti kasutatud kettagolfi radadel esines märkimisväärseid looduskahjustusi. "Puud saavad ketaste poolt kahjustada. Eriti suur on probleem alustaimestiku ja noorte puudega. Radu mõõtvad tudengid avastasid, et pooleteise- kuni paarimeetrised männid on kõik invaliidid. Sellistel puudel on murdunud oksad ja sageli mitu latva," selgitas vanemlektor. Lisaks saab kahjustada korvide ümbrusesse jääv maapinnas.

Kose sõnul on maailmas juba aastakümneid uuritud erinevate vaba aja tegevuste mõju loodusele, kuid Eestis on tegu veel pigem uudse uurimissuunaga. "On rohealasid, kus toimub erinevate harrastuste ristkasutus. Konflikt keskkonna ja erinevate kasutajarühmade vahel kasvab. Eestis pole see teemaks olnud – siin on ikkagi arusaamine, et inimesi on vähe, ruumi on palju ja kõik mahuvad ilusti metsa või parki ära," märkis teadlane.

Haritud ja kõrge sissetulekuga inimestel on rohkem vaba aega

Marika Kose sõnul on Eestis järjest rohkem inimesi, kes käivad üheksast viieni kontoris tööl ning sageli harvem kui viis päeva nädalas. Selliste inimeste eluolu paraneb ja nad otsivad tervislikke eneseteostuse võimalusi. "Rekreatsioon ja tervise turgutamine muutub üha populaarsemaks selliste inimeste hulgas, kes on haritud ja teenivad hästi. Selline elanikkond on Eestis kogunenud valdavalt uusarenduspiirkondadesse Tallinnas ja selle ümber," sõnas vanemlektor.

See tähendab aga omakorda, et koormus Tallinna rohealadele kasvab. "Tallinna ümbruses oli kunagi roheline vöö, mis on nüüd suhteliselt täis ehitatud. Samas vajavad paljud hobid ruumi ja väikestes linnaparkides neid naljalt teha ei saa," tõdes ökoloog. Suuremad parkmetsad on näiteks Sütiste ja Harku, seal saab ka joosta, rattaga sõita või rulluisutada. Tervikuna tähendab see paratamatult, et vabaajategevuse koormus koguneb kokku üksikutesse kohtadesse.

Kettagolf nõuab aga teistest vaba aja veetmise viisidest märksa enam ruumi. "Inimene mitte lihtsalt ei liigu looduses, vaid ka lennutab asju. Ruumi kasutus, mida üks inimene või seltskond kasutab, on hoopis teistsugune kui rulluisutajal, koera või lapsevankriga jalutajal või jalgratturil. Selle probleemi nimi on avaliku ruumikasutuse kehv planeerimine," nentis Kose.

Rekreatsiooniökoloogias kasutatakse mõistet uudsed tegevusalad. Asi algab sellest, et väike õhinapõhine kogukond otsib uut põnevat harrastust. "Kodanikel on palju vaba aega, neil on igav ja nad otsivad uusi väljakutseid. Igasugused uued vahenditega harrastused on väga populaarsed, sest need ei ole tavalised. Nii on tekkinud näiteks jalgpalligolf. Inimesed tahavadki uusi, põnevaid asju proovida," selgitas vanemlektor.

Kose rõhutas, et mõtteviisina on see igati tervitatav. "Looduses viibimine mõjubki vaimselt hästi. Linnaosa valitsuselt või maavaldajalt küsitakse luba korvide ja aukude paigaldamiseks ning kõik on õnnelikud. Inimestel on jälle uus tore koht vaba aja veetmiseks. Vähem on inimesi, kes võtavad pargipingil napsu või istuvad arvutis," sõnas Kose.

Samas ei mõtle Kose sõnul pea mitte keegi selle peale, et need võivad muutuda tohutult populaarseks. "Sa teed mingi oma vägeva asja ja kõik leiavad selle. Sa ei oska aga ette näha kasutajate hulka ega hobi mõju näiteks pinnasele ja puudele. Populaarsuse kasvuga hakkab harrastus segama teisi inimesi, kes on harjunud samas piirkonnas jalutama. Siin me räägime juba ka sotsiaalsest koormustaluvusest. Teadlasteni jõuab asi siis, kui probleem on juba suur," arutles vanemlektor.

Ruumikasutuse konflikt

Kuna Eestis pole veel levinud mõtteviis, et haljasalade kasutust tuleb planeerida või tsoneerida, tekivad Kose sõnul konfliktid kergesti. Parke ei vaadata sellise mõttega, et on palju inimesi, kes tahavad erinevaid tegevusi harrastada ja kuidas nad seda teha võiksid. "Need konfliktid ei teki pahatahtlikkusest, vaid teadmatusest. Me pole harjunud mõtlema, kuidas vaba aja veetmine loodust mõjutab või teisi häirib," möönis Marika Kose.

Vanemlektori sõnul eelistavad Eesti inimesed väljas liikudes poollooduslikke keskkondi, kus on lihtne erinevaid tegevusi harrastada. Näiteks avatud, hõreda, madala alustaimestikuga parkmetsa, eriti männikuid. "Paljud eelistavad ka vahelduvat pinnamoodi, kus saab ennast paremini proovile panna. Inimene tahab vaheldust. See on vaimselt ja füüsiliselt tervisele kasulik," selgitas Kose.

Niisiis on Kose hinnangul tegu avaliku ruumi planeerimise küsimusega – kes planeerib, millise raha eest ja kuhu rajatakse võimalused. "Meil ei ole sellist harjumust Eestis. Uusasumite planeerimisel ei mõelda, kus saaks vaba aja tegevusi harrastada," sõnas vanemlektor.

Kose sõnul tuleks kettagolfi radade rajamisel mõelda näiteks, kuidas tagada rajahooldus ja kuidas toimub prügimajandus. Rajad tuleks katta hakkepuiduga ja mõnede puude puhul tuleks kaaluda kaitseid ja piirdeid. "Selleks tuleks kaasata ökoloogid, kes ütleks, et kui see korv paikneb siin, siis võib juhtuda sedasi," võttis Kose kokku.

Keskkonnaamet: vaja läheks rohkem kettagolfi radu

Keskkonnaameti peadirektori asetäitja eluslooduse valdkonnas, Leelo Kukk märkis, et kettagolf kogus Eestis ootamatult palju populaarsust. "Võimalused loodusesse minna ja ka looduses sportida on selgelt osa elukvaliteedi parandamisest. See on hea nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Uuringud on ka näidanud, et loodusega sina peal olevad inimesed kipuvad tegema keskkonnasõbralikumaid valikuid," ütles Kukk ERR-ile.

Samas toonitas ka Kukk, et looduses liikumisel on alati oma keskkonnamõju. "Mida suurem on koormus samale paigale, samale rajale, seda tõsisem on mõju. Kettagolfi puhul on ohutegurid ennekõike puutüvede vigastamine ja pinnasekahjustused kohtades, kust inimesi käib massiliselt läbi," tõdes ta.

"Kui mängijaid koguneb väga palju, on kahjud paratamatud. Kuid kaaludes looduses liikumise positiivset mõju inimeste tervisele ja heaolule, on mõnes kohas mõistlik seda kahju aktsepteerida," lisas Kukk.

Kindlasti ei tohi spordi kahjulikke mõjusid Kuke sõnul aktsepteerida kaitsealadel. See ei tähenda aga, et kaitsealadel peaks olema sportimine või ka konkreetselt kettagolf täiesti välistatud. "Vaatame iga juhtumit eraldi, kas spordirajatis on kaitseväärtusele ohtlik. Kus võimalik, anname soovitusi, kuidas kujundada rada nii, et see kaitseväärtustele võimalikult väikest mõju avaldaks," avaldas Kukk.

Kohati on tema sõnul kettagolfiraja rajamise plaanist võimalike kahjustuste tõttu tulnud keelduda. Harjumaal suleti aga samal põhjusel mitu juba rajatud rada. "Ette on tulnud ka seda, et kettagolf häirib loodusala kasutamist teistel eesmärkidel. Näiteks ei saa ju vihisevate ketaste vahel väga hästi jalutada. See võib lihtsalt ohtlik olla," tõi peadirektori asetäitja välja.

Kohtades, kus rada on tulnud eemaldada, sai Kuke sõnul saatuslikuks just spordiala populaarsus ehk raja tihe kasutus. "Lahendus võiks olla see, et tervise- ja kettagolfiradasid rajatakse rohkem, eriti Harjumaal. Nii hajuks koormus paremini ja iga üksiku raja juures oleks kahjustused leebemad," hindas Kukk.

"Kindlasti tasub uue raja plaanimisel kõigepealt otsida alasid väljaspool kaitsealasid, sest seal on ka suurem koormus ja tõsisemad mõjud vastuvõetavamad. Nii saame hoida kaitsealad ennekõike loodusväärtuste jaoks ning pakkuda võimalusi seal leebema mõjuga tegevusteks, näiteks jalutamiseks või tervisejooksu tegemiseks," võttis Kukk teema kokku.