Küürvaalad laulavad üle tuule, kuid mitte üle laevamüra
Inimene on mürarikas liik, kelle tehnohelisaastega peavad teised liigid kuidagi hakkama saama. Uuringuist on selgunud, et näiteks mõned linnalinnud on õppinud mürarohkemais paigus valjemini sädistama kui mujal.
Nüüd aga selgub Austraalia teadlaste uuringust, et näiteks vaalad, täpsemalt küürvaalad ei tarvitsegi inimmürases keskkonnas häälitsusi valjendada, vaid laulavad oma laule tavapärase valjusega edasi.
Asi on seda tähelepanuväärsem, et loodusliku mürafooni, kõvemat sorti tuulekohina korral hakkavad küürvaalad küll kõvemat häält tegema.
Elisa Girola ja ta kolleegid Brisbane'ist Queenslandi Ülikoolist salvestasid küürvaalade laulu nende rände ajal, mil nad olid teel Suure Vallrahu lähedasest sigimispiirkonnast Antarktise lähedastesse headesse toitumisvetesse.
Salvestusi tehti viie poi pealt, tehislikku müra genereeris 19 meetri pikkune kalapüügilaev.
Miks küürvaalad looduslikule mürale reageerisid, kuid inimtekkelisele mitte, ei oska teadlased ära seletada.
Nad kirjutavad Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes, et loodusliku müraga on vaalad miljoneid aastaid väldanud evolutsiooni toimel kindlasti hästi kohanenud, kuid tehismüra arvesse võtmiseks ei tarvitse veel instinkte välja kujunenud olla.
Vahetegemine on ses mõttes üllatav, et tuulekohina ja laevamüra helisagedusvahemik suurel määral kattub.
Võimalik, et vaalad eristavad neid kahte helitüüpi selle järgi, et laevamüral on selge asukohaga allikas, tuulemüha kostab aga kõigist suundadest.
Kuid vaalad võivad helidel vahet teha ka selle põhjal, et laevamootor toob kuuldavale eelkõige üksikuid kitsamaid helisagedusvahemikke, tuulemühal on sagedusjaotus aga ühtlasem.
Kas inimtekkelise müra eiramine ka vaalade omavahelist suhtlust segab ja seetõttu ka olulistes käitumismuutustes väljendub, ei ole teadlastel praegu veel selge, kuid selline võimalus olemas on.
