Viimase rahvaloenduse põhjal määratles end Venemaal vadjalasena 99 inimest. "Kuigi nende arv on kasvanud, on neid kokku ikkagi väga vähe. Samal ajal pole järel peaaegu kedagi, kes räägiks vadja keelt oma emakeelena," tõdes Arukask. Viimastes vadja külades – Luuditsas ja Jõgõperäl – vadja keel enam ei kõla.

Tartu Ülikooli kaasprofessori sõnul on vadjalaste assimileerumisele ja kadumisele hoogu andnud aastasadade jooksul peetud sõjad. Möödunud sajandi alguseks oli alles vähem kui tuhatkond vadjalast. Teise maailmasõja aja leidsid Ingerimaa elanikud end keset laastavaid lahinguid, mis said niigi väikestele rahvastele peaaegu saatuslikuks.

"Vadja keel kaotas 20. sajandi teisel poolel oma sotsiaalse tähtsuse. Kuigi Nõukogude Liidus kehtis 1920. ja 1930. aastatel poliitika, mis soosis väikerahvastele kirjakeelte ja koolisüsteemi loomist, jäid vadjalased sellest puutumata. Kirjakeele puudumine halvendas nende olukorda veelgi. Sellele järgnesid sõda, küüditamised ja nõnda edasi," sõnas Arukask.

Möödunud sajandi keskpaigast hakkasid vadjalasi põhjalikumalt uurima eesti keeleteadlased ja folkloristid. "Kõige suurema panuse andis sellesse Paul Ariste, kes käis vadja külades teise maailmasõja päevilt 1980. aastateni mitmeid kordi ja pani kirja palju keelematerjali," märkis kaasprofessor, kes töötab praegu ise vadjalaste mütoloogiale pühendatud raamatu kallal.

Arukase sõnul oli veel 20. sajandil vadja keelt kõnelenud inimeste pärimuskultuur äärmiselt rikkalik. "Nende uskumused olid tihedalt seotud nende vanade tavadega," viitas kaasprofessor.

Folklorist plaanib luua eelnevalt kogutud materjalide põhjal põhjal vadjalaste uskumustest süstemaatilise ülevaate. "Eeskätt pärinevad need 19. ja 20. sajandist, aga mõndagi on ka varasemast ajast. Näiteks Fjodor Tumanski reisikirjad, millest tähtsam osa on tõlgitud ka eesti keelde. Tegu on küllaltki rikkaliku etnograafilise materjaliga," viitas Arukask.

Kaasprofessori sõnul tekitab probleeme andmete vastuolulisus. "Kuigi Eesti ja Soome teadlased tegid head tööd, polnud neid liiga palju ja nende keelejuhte oleks võinud olla enam. Kui vadjalaste uskumusi ja mütoloogiat uurid ning materjali praegu loed, mõistad sa, et see peaks käsitlema veel teatud teemasid ja nähtusi, mida kogutud materjalis aga pole," sõnas Arukask.

Tekkinud lünki saab teatud määral täita analoogiate põhjal, võttes paralleeliks tesite soome-ugri rahvaste või põhjavenelaste folkloorimaterjale. "On loogiline eeldada, et teatud tavad ja pärimused olid olemas ka vadjalastel, kuid neid pole märgatud omal ajal jäädvustada," selgitas kaasprofessor.

Kahe maailma vahel

Vadja keel sarnaneb kõige rohkem eesti keelega. "Sisuliselt on vadjalased eestlased, kes alates 13. sajandist jäid vene kultuuriruumi teisel pool Narva jõge," märkis Madis Arukask.

Kui Eesti alad läksid läänekiriku mõjusfääri, jäid vadjalaste asulad Novgorodi mõju alla. Nõnda erineb vadjalaste mütoloogia eestlaste ja soomlaste omast peamiselt õigeusliku taustsüsteemi tõttu. "See peegeldub näiteks kalendrisüsteemis. Rahvakalender seostub tugevalt traditsiooniliste uskumustega. Selles mõttes on õigeusu traditsioonid vadjalaste tavasid tugevalt mõjutanud," sõnas kaasprofessor.

Teisest küljest erineb vadjalaste folkloor venelaste omast omajagu. Arukase sõnul võib seda näha pisiasjades, milles peegeldub soome-ugri taust. "Traditsioonilisi uskumusi on äärmiselt raske omistada kindlatele rahvastele, reeglina leiad sa mingisuguse ühisosa," rõhutas folklorist.

Selles mõttes kuuluvad vadjalased nii läänemeresoome kui ka vene kultuuriruumi. "On huvitav, et Põhja-Venemaa folklooril on tugev soome-ugri aluskiht. Nõnda on vadjalaste pärimusel palju ühist ka põhjavenelaste folklooriga," viitas Arukask.

Alguses oli ilmalind...

Just nagu teistel läänemeresoome rahvastel, on ka vadja folklooris olemas regilaulud. Need sisaldavad läänemeresoomlastele ühist maailma loomise müüti, mis on enam kui 2000 aasta vanune. "See on väga universaalne lugu: lind, vadjalastel pääsuke, lendab ringi ja otsib kohta, kus pesa teha ja munad muneda. Munadest kooruvad linnpojad, kellest saavad päike, kuu ja muu mateeria," sõnas Madis Arukask.

Müüt on pärit kiviajast ja võimalik, et see pärineb nüüdseks kadunud protoeurooplastelt, kuid sedavõrd täpselt on see säilinud vaid läänemeresoome rahvastel.

Folkloristi sõnul lauldi maailma loomisest kõnelevaid regilaule veel 20. sajandil, kuid toona elanud inimesed ei võtnud neid sõna-sõnalt. "Muidugi ei teadnud nad siis enam, et tegu on maailma loomise müüdiga. Nende jaoks oli see lihtsalt ilus laul," sõnas Aurkask.

Vadjalaste regilaule hakati kirja panema 19. sajandil. Tähtsat rolli mängisid selle juures Soome teadlased, teiste seas ka Elias Lönnrot, "Kalevala" autor.

Mõne aasta eest kirjutas luteri kirikuõpetaja, ingerisoomlane Arvo Survo vadjalaste ja isurite rahvalaulude põhjal isuri-vadja eepose "Pääsuke – taevane sõnumitooja". Raamat avaldati vadja, isuri ja vene keeles. "Kuigi eepos põhineb algsel maailmaloomismüüdil, muutis Arvo Survo selle dualistlikuks. Algses müüdis pole antagonisti, halba tegelast, kuid raamatus on ta vastavalt kristlikule mõtteviisile olemas," selgitas Arukask.

Eepilist kangelast nagu eestlaste Kalevipoeg pole vadjalastel kas üldse olnud või pole seda siis säilinud. Küll leiab kaasprofessori sõnul vadjalaste folkloorist sageli erinevaid loodusvaime, näiteks veevaime. "Vadjalased elasid mere ääres, ka nende maa oli järvederikas, sellest ka veevaimud ja näkid. On raske välja selgitada, kust need täpselt pärinevad – neid leiab nii slaavi, skandinaavia kui ka soome-ugri pärimuses," viitas Arukask.

Vadjalased on järvedes, jõgedes, soodes ja ka inimelamises asuvaid animistlikke olendeid kutsunud peremeesteks ja perenaisteks. "Folklooritekstides kirjeldatakse nendega kohtumisi. Vadjalaste jaoks polnud tegu muinasjuttudega," sõnas kaasprofessor.

Ühe näitena vadja mütoloogias kohatavatest nähtustest võib tuua lendava olendi Lemmüse. "Tegu on tüüpilise vara kokku kandva vaimuga, kes lendab öösiti taevas sädeledes ringi ," selgitas Arukask. Vadjalased uskusid, et see külastab mõningaid talusid, röövides sealt oma omanikule vara.

Eesti kultuuriruumis täidab sama kohta kratt, mis on pigem laen skandinaavia folkloorist. Sarnaseid olevusi leidub vene rahvajuttudest. "Lendava olendi – tulilinnu või draakoni – motiivi leiab ka Venemaa loodeosast, vepslastel esinevad aga lendavad sisalikud. Mõned inimesed on mulle väitnud, et on neid ise näinud. Kõik need olendid on mõneti sarnased, kuid samal ajal on neis midagi erinevat," lisas kaasprofessor.

Töötades uskumise piiril

Lisaks regilauludele, juttudele vaimudest ja nendega seotud rituaalidest leiab vadjalaste ning teiste läänemeresoomlaste folkloorist ka loitse. Madis Arukase sõnul on neid raske uurida, sest inimestele ei meeldi maagiast otsesõnu rääkida. Neid puudutavate lugude kuulmiseks peavad teadlased looma esmalt oma allikatega väga usaldusliku suhte.

Arukask on viimaste aastate jooksul keskendunud iseäranis ise vepslastele, ühele teisele Venemaa loodeosas elavale soome-ugri väikerahvale. "Vepslaste seas teab ilmselt iga kolmas naine mingit sorti loitse. Nende kohta on aga raske otsest infot saada, sest neid kasutatakse ikka veel. Loitsud on maagilised tekstid, neid ei tohi kasutada väljaspool olukorda, mille jaoks need mõeldud on," nentis kaasprofessor.

Teadlane lisas, et on lasknud end nende kuulmiseks ise loitsudega tervendada. "Mul oli kord välitöödel päriselt hambavalu ja palusin end kolmel erineval naisel loitsudega ravida," meenutas Arukask. Kaasprofessori sõnul võtsid nood tema palvet tõsiselt ja tulid appi.

"Tegelikult jagatakse selliseid asju aga ainult juhul, kui sellesse ise enam väga ei usuta," sõnas folklorist. Pärimusi kogudes peab arvestama, et inimene peab folkloristi usaldama, teda juba varem teadma. Isegi sellisel juhul ei pruugi aga kõik ilmtingimata laabuda. "Inimesed ei taha mõnedest asjadest rääkida. Mõned isiklikud üleloomulikud kogemused võivad olla ka ebameeldivad või hirmutavad," selgitas Arukask.

Vepslaste seas on üks taolisi müstilisi kogemusi suhtlemine metsavaimudega. "Elades erinevalt vadjalastest suurlinnadest kaugel, on vepsa mütoloogias on esikohal metsateema. Näiteks võib kohata tänase päevani mehi, kes on metsavaimuga sõlminud maagilise kokkuleppe karja hoidmiseks, lehmade huntide jaoks nähtamatuks muutmiseks. See tähendab ühtlasi, et karjustele hakkavad kehtima teatud tabud. Need võivad olla seotud nii looduse kui ka seksuaaleluga – karjatamisperioodil (umbes poole aasta jooksul)ei tohi naisega ühte heita. Ei tohi ajada ka habet ega lõigata juukseid," tõi Arukask mõned näited.

Folkloristi sõnul võib nende juttude kõnelemisel tajuda ka hirmu. "Inimene võib minna keskööl metsa, et paluda metsavaimult abi mõne kadunud kodulooma leidmiseks. Ta peab olema väga enesekindel, tugev ja tal peab olema metsavaimule selge sõnum. Ta peab suutma oma nõudmist põhjendada," märkis Arukask. Tema sõnul võib sarnaseid tavasid leida mitmelt poolt metsasel Põhja-Venemaal, näiteks Arhangelski kandist ja Karjalast.

Elavate ja surnute maailma piiril

Ühest maailmast teise liikumisega seotud rituaale on igal rahval. See teema on seotud surmaga. " Vadjalastel on traditsiooniliste uskumustega seotud riitusi alates hetkest kui inimene hakkab surema, kuni tema matuste ning mälestamiseni pärast tema surma. Vahetult pärast surmahetke avatakse maja aknad ja uksed ning isegi korstnaluuk, et hingel oleks kergem lahkuda," tõi Madis Arukask näite.

Surmaga seotud traditsioonide puhul tasub vadjalaste ja vepslaste puhul välja tuua veel itkemise, rituaalse nutmise. "Tegu pole mingi emotsionaalse reaktsiooniga, itkud sisaldavad kindlat teksti. Eestlastel seda tava alles pole. Tavaliselt leinab sel viisil naine. Ta on ühtlasi sidepidaja hauataguse ilmaga, ta näitab surnu hingele itkutekstides teed," sõnas kaasprofessor.

Itkemist leidub matuseriituse eri osades. Reeglina tehakse sellega algust surnukeha majast välja viimisel. Juba enne seda tuleb keha esmalt voodist põrandale õlgedele tõsta. Nii on Arukase sõnul varem tehtud Eestiski. Seejärel maetakse surnukeha kirstus, õled põletatakse.

"Selle põletamise näol on tegemist kaitsemaagiaga. Sageli hüppasid vadjalased samal ajal üle tule. Idee kohaselt eraldab tuli surnute maailma elavate maailmast, sellega välditi surnute soovimatut kojukäimist. Lahkunu hinge tagasikäimine on suur probleem paljude rahvaste folklooris. Matuseriitustest leiab mitmeid kombeid, mis aitavad surnute ja elavate maailma vahele piiri tõmmata," selgitas Arukask.

Varasemad üleskirjutised näiteks 16. sajandist räägivad enne kristluse saabumist Ingerimaal elanud inimeste ohverdamiskommetest. "Vadjalased tundsid veel 20. sajandi alguses pühakohti, kus tehti ohverdusi või peeti pühasid. Tegu on selgelt kristluse-eelsete traditsioonidega," sõnas kaasprofessor.

Laiemalt on rahvapärased uskumused folkloristi sõnul sünteetiline nähtus, mistõttu leidub eri rahvaste pärimustes pigem vähe väga selgepiirilisi, ühemõtteliselt kristalliseerunud süsteeme. "Kui sa tutvud mõne sellise süstematiseeritud mütoloogiaga, tähendab see, et keegi on seda teadlikult korrigeerinud, selle süsteemi loonud," tõdes Arukask.

Rahvapärase mütoloogia kirjeldamisel peab lähtuma folkloorse materjali mitmekesisusest. "Selles pole silmatorkavalt regulatsioone ega instruktsioone. See pole mitte kanooniline pühakiri, vaid suuliselt edasiantav teadmine. Me kõik teame midagi ja käitume vastavalt sellele, mis meie meeles pärimuslikult leidub. Seejuures ei tea me aga tihti, miks me just sel viisil käitume. Meie käitumine pole niisiis midagi sellist, mida saaks süstemaatiliselt põhjendada, ent alati leidub mingeid dominantsemaid uskumusi ja tavasid, mis seda suunavad. Need on olemas igal inimesel. Folkloor ja inimeste argielu pole midagi formaalset. Kui see nii oleks, oleks see ju kohutav, eks ole?" sõnas Madis Arukask.