X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Vene kirikujuhid mängisid imperialistlike mõtetega enne Putinit

Putini poolt 2012. aasta konservatiivse pöörde ajal omaks võetud ideede komplekt oli suuresti olemas juba varem ja neist mitmed jõudsid kõlada varem patriarhide suu läbi.
Putini poolt 2012. aasta konservatiivse pöörde ajal omaks võetud ideede komplekt oli suuresti olemas juba varem ja neist mitmed jõudsid kõlada varem patriarhide suu läbi. Autor/allikas: SCANPIX/AP/Grigory Sysoyev

Ehkki Vene õigeusu kirik seisab enda sõnul geo- ja päevapoliitikast kõrgemal, asusid kirikujuhid juba vahetult pärast Nõukogude Liidu lagunemist toitma oma kõnedes imperialistlikku maailmapilti. Suurema hoo sai see sisse 2000. aastate lõpus, viitab üleilmse vene rahvakogu ees peetud kõnede analüüs.

Õigeusu kiriku järelvalve all tegutsev rahvakogu loodi Venemaal eraldi institutsioonina 1993. aastal. "See hakkas algusest peale käsitlema ühiskonda ja vene identiteeti läbi raskete aegade prisma. Kirikujuhid hoidsid joont, et Nõukogude Liidu lagunemise näol on tegu sotsiaalse traumaga, kuna naaberriikides viibivad venelased taandusid ühiskondlikuks vähemuseks ja mõtteline riik on Vene Föderatsiooni piiridest suurem. Selle seose me patriarhide ja imperiaalse kultuuri vahel leidsime," nentis Alar Kilp, uuringu kaasautor ja Tartu Ülikooli võrdleva poliitika lektor.

Täpsemalt põhines Kilbi ja USA-s asuva Wittenbergi Ülikooli emeriitprofessori Jerry Pankhursti analüüs kirikujuhtide poolt rahvakogu ees ettekantud 36 kõnel. Neist kolmandiku pidas 2008. aastal surnud patriarh Aleksius II ning ülejäänud endine metropoliit ja praegune patriarh Kirill. Ehkki institutsioon ise poliitilisi otsuseid ei tee, osalevad selle foorumitel poliitikakujundajad ja eri valdkondades tegutsevad mõjuisikud. Laiemas vaates töötab rahvakogu riigi tuleviku huvides ühiskonnas sobornosti ehk üksmeele loomise nimel.

Vene riigile ja õigeusu traditsioonile omane mõiste on sajandeid vana, kuid selle täpne sisu on ajas muutunud. "Sobornost on samasugune idee kui vabadus, võrdsus ja solidaarsus. Sellele saavad toetuda eri rühmad. Nii ütles näiteks patriarh Aleksisus algusest peale, et Vene ühiskonnas on puudu tõelisest sobornostist ja kõik, kes sellesse panustavad, on osa ühest suuremast riigist," selgitas Kilp.

Koos Pankhurstiga uuris lektor, millised motiivid kirikujuhtide kõnedes korduvad ja kuidas on nende fookus ajas muutunud. Muu hulgas tuli välja, et hoiatused Venemaa ajalooliselt teelt kõrvale kaldumise eest kõlasid kirikujuhtide kõnedes algusest peale. Jumala ja isamaa teenimise lahutamatust ning õigeusu väärtuste läbipõimitust Vene ühiskonnaga oli kirikujuhtidel aga vaja alguses eraldi toonitada.

Hiljem paistis olevat see iseenesestmõistetav. Sarnaselt loobus patriarh Kirill hiljem sõna sobornost kasutamisest ja rääkis samast asjast sõnaga solidaarsus.

Identiteedi diskursuses tuvastasid Kilp ja Pankhurst seevastu võrdlemisi palju muutusi. Kuni 2004. aastani käsitles Aleksius II õigeusku ja õigeusu tsivilisatsiooni selle laiemas tähenduses. "Euroopa riigid polnud selle ajani probleemsed vastased ning Aleksius nägi Vene riiki sillana ida ja lääne kultuuride vahel. Sellised käsitlused kaovad hilisematel aastal ära. Vene riik võrdsustati riik-tsivilisatsiooniga," lisas lektor.

Teise olulise olemusliku muutusena arutlesid kirikujuhid 1990. aastate alguses ühiskondlike probleemide ja nende lahendamise üle. "Hiljem tekkis arusaam, et nende taga peab olema ka halbade kavatsustega toimija, millega ehitati endale vastane," sõnas Kilp. Viimati, 2022. aasta oktoobris peetud Kirilli kõne peegeldas aga juba suurt vastasseisu religioonivastase lääne ja religiooniga ühiskonna vahel. Samas rõhutas lektor, et patriarhide kõnedes puudus selgelt tuvastatav vihakõne või sõjale õhutamine.

"Teisalt näeb selgelt, kuidas Putini režiimi 2012. aasta konservatiivse pöörde järel omaks võetud väärtused ja ideed, millele toetub ta välis- ja sisepoliitikas, olid usujuhtide kõnedes ja seisukohades juba tunduvalt varem. Nad saavutasid sellega ühiskonnas Putinile teatava kasvupinnase ja legitiimsuse Ukrainas toimetamiseks viisil, nagu me näeme alates 2014 aasta märtsist," sõnas Kilp.

Ühe näitena pidasid usujuhid Ukrainas rahvusluse ja kiriku sidumist läbivalt halvaks. Samuti valdavalt õigeusku järgiva Bulgaaria või Rumeenia suhtes nad taolisi etteheiteid samas ei teinud.

Sarnaseid mustreid on täheldanud varem teisedki teadlased. Nood on järeldanud, et rahvarahutuste järel 2012. aastal Putini poolt omaks võetud ideede komplekt oli suuresti olemas juba varem. Ligikaudu samal ajal võttis ka selgema vormi tema liit patriarh Kirilliga. Kokkulangevus oli üks peamine põhjus, miks Kilp ja Pankhurst patriarhide kõned kahe aasta eest sel viisil uurida võtsid.

Venemaa agressiooni tõttu on tööl nüüd otsene väljund. "Kui ühel hetkel peavad Putin ja tema kaaskondlased sõjakuritegude tõttu kohtu ette astuma, vajab uurimist ja täpsustamist, mis on konkreetse patriarhi vastutus ja roll. Sõjapidamises pole ju olulised vaid lahinguväljal tehtavad kuritööd, vaid ka ideeline õigustus. Natuke me selles osas siiski edasi jõudsime, milline on olnud Kirilli individuaalne panus imperiaalse kultuuri õigustamisel," arutles Alar Kilp.

Tema sõnul tasub meeles pidada, et seos sõja pidamise ja kiriku vahel on olnud Venemaal ajalooliselt väga tugev. Selle meenutamiseks piisab pilgu heitmiseks 2020. aastal Moskva lähistel avatud Venemaa relvajõudude peakatedraali. "Altari kohal leidub õige tihti nii Nõukogude Liidu sümboolikat, teise maailmasõja sõdurite fotosid kui ka pühakutepilte, mis on kõik segi-läbi. Sellist koostoimet kiriku ja imperiaalselt käituva riigi vahel ei näe tänapäeval üheski katoliku kirikus," lisas lektor.

Uuring ilmus ajakirjas Religions.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: