Keskkonnateadlikkus tõuseb eeskuju najal
Kuidas tõsta kaaskodanike keskkonnateadlikkust? See on kõigi keskkonnast hoolivate inimeste ühine mure.
Neli kliimateadlast Rootsist, Ameerika Ühendriikidest ja Inglismaalt annab nüüd oma uurimuse põhjal sel alal hüva nõu.
Nende uurimus on küll aga pigem metauurimuse moodi uurimus, mis tähendab, et Magnus Bergquist Göteborgi Ülikoolist ja ta kolleegid vaatasid läbi varem ilmunud uuringutulemusi, analüüsisid neid ja tegid selt pinnalt siis omad järeldused.
Metaanalüüsi aluseks olnud teadusartikleid oli 430, igaüks neist natuke omamoodi suunitluse ja isevärki tulemustega.
Üks Bergquisti ja ta kaaslaste põhijäreldus on, et otsene keskkonnaalane teavitustöö ei toimi või toimib nõrgalt. Sirgete sõnumite tõhusus kipub jääma ainult mõne protsendi kanti.
Näiteks osutus, millised tarbekaubad on kõige keskkonnasõbralikumad, suurendab nende läbimüüki keskmiselt vaid kolm protsenti. Isegi juhul, kui pakkuda teavitusele lisaks rahalist stiimulit, näiteks loositalongi või soodustust, muutub tarbija eelistus keskmiselt vaid 12 protsendi jagu.
Ent Bergquistil ja ta kaaslastel on teinegi, lootustandvam järeldus. Leidub ka meetod, mis motiveerib inimesi keskkonnakäitumist muutma palju tulemuslikumalt. Selleks on teiste inimeste eeskuju.
Kui näiteks matkarajal ei vedele prügi, siis ei viska inimesed sinna ka oma toidupakendeid ja sodi. Kui inimene peab näiteks avalikku tualettruumi sisenedes valguse sisse lülitama, siis lülitab ta selle ka lahkudes tõenäoliselt välja.
Teisalt, kus prügi juba leidub, sinna visatakse seda lahkesti juurde, ja kui WC-s päevad läbi tuled säravad, siis ei vaevu kasutajad neid ka ise kustutama.
Bergquist ja kaasautorid pakuvad Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes välja koondsoovituse: inimestele tuleb jätta mulje, et teised inimesed nende ümber käituvad keskkonna mõttes vastutustundlikult.
Siis hakkavad inimesed ka ise keskkonnateadlikumalt käituma, sest neil on tunne, et kui nad seda ei tee, siis paistavad nad teiste silmis halvas valguses.