Selle toitainete sisalduse kõrvale jättes on Läänemere üldine seisund viimastel aastakümnetel oluliselt paranenud. Paljud sinna varem jõudnud mürkained on aga pikaealised, misläbi settisid need lagunemise asemel pikapeale lihtsalt merepõhja. Nõnda pelgasid ökoloogid ja mereteadlased juba plahvatuste järel, et need saatsid elusolenditele ohtlikud mürkained uuele ringile. Liiatigi toimusid plahvatused piirkonnas, mille lähistele uputati teisest maailmasõjast ülejäänud keemiarelvi, sh arseeni sisaldavaid kemikaale ja sinepigaasi.

Rühm poola, saksa ja taani teadlasi eesotsas Hans Sandersoniga Aarhusi Ülikoolist otsustas nüüd mudelite abil taastada, mis plahvatuste mõjul merepinna all täpsemalt juhtus. Kokku segunes teadlaste hinnangul nende mõjul mereveega ligi 250 000 tonni jagu setteid. Neist osa paiskus ligikaudu 500 kilogrammi trotüüli plahvatamisega võrreldava plahvatuse mõjul merepõhjast umbes 40 meetri kõrgusele.

Töörühmal oli juba varasematest uuringutest teada, kui palju leidub piirkonna setetes erinevaid mürkaineid. Nende sekka kuuluvadd raskmetallid nagu plii, keemiarelvade jäägid ning hormonaalseid häireid põhjustavad orgaanilised ühendid, näiteks tributüültina (TBT). Sandersoni ja ta kolleegide arvutuste kohaselt hakkas kokteil mereelustikku kahjustama juhul, kui neid sisaldavaid setteid leidus liitris merevees enam kui 5,8 milligrammi. Seejuures sai kanda TBT ja plii arvele kanda 75 protsenti setete mürgisusest.

Veemasside liikumisest ülevaate andvate mudelite põhjal tõusis Nord Stream 1 plahvatuse mõjul setete hulk üle kokkuleppelise ohupiiri 15 päevaks. Nord Stream 2 plahvatuse mõju oli ilmselt pikaajalisem ja mereelustik võis saada kahjustada 34 päeva jooksul. Samas sattus Nord Stream 1 plahvatuse mõjul mürgiseid setteid kuni 95 meetri sügavusele. Teine plahvatus mõjutas elustikku ilmselt 42–78 meetri sügavusel.

Kokku reostasid plahvatused töörühma arvutuste kohaselt enam kui kuuks ajaks ligikaudu 11 kuupkilomeetri jagu merevett. Selle ruumala on võrreldav inimkonna poolt kahe aasta jooksul tarvitatava toornafta hulgaga.

Plahvatuste mõjul vallandunud lööklained oleks tapnud hülgeid ja pringleid nelja kilomeetri raadiuses. Loomade kuulmist oleks mõjutanud need aga vähemalt ajutiselt kuni 50 kilomeetri kaugusel.

Töörühm nendib samas, et valminud mudeluuringu kõrval tuleb uurida plahvatuste pikaajalisi mõjusid. Näiteks asub piirkond asub tursa kudemisalade lähistel ja plahvatused toimusid nende kudemisajal. Setete mõjul võis hõljuda mari harjumuspärasest sügavamal. Ühtlasi võisid pärssida orgaanilised saasteained, nagu TBT, nii tursa kui ka teiste elusorganismide arengut.

Samal ajal ilmestab plahvatuste mõju Sandersoni ja ta kolleegide hinnangul, milliste väljakutsetega tuleb arvestada tulevikus merepõhja torujuhtmeid või tuuleturbiinide vundamenti ehitades.

Töö ilmus võrguvaramus Research Square.