Noore metsa süsinikusidumise võime sõltub uuendamise edukusest
Noortesse metsadesse seotava süsiniku hulk sõltub suuresti sellest, kui edukalt mets uueneb. Kvaliteetse noore metsapõlve kasvu korral muutuvad arukaasikud peale lageraiet süsinikku siduvateks juba kuue aasta vanuselt, selgub hiljutisest uuringust.
Täpsemalt hindasid Eesti Maaülikooli metsateadlased eesotsas Kristiina Aunaga noorte arukaasikute süsiniku sidumise võimet. Esimestel aastatel peale lageraiet eritasid viljakal mullal kasvavad metsaökosüsteemid rohkem süsiniku, kui sinna seoti, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse vanemteadur Jürgen Aosaar.
Rohkem süsinikku, kui neist vabanes, hakkasid hästi uuenenud arukaasikud talletama kuue aasta vanuselt. Kaheksa aasta vanune puistu talletas aga hektari kohta süsinikku hulgal, mis on võrreldav ühe eestlase poolt aastas tekitatava süsinikuheitega. Esimestel raiejärgsete aastate jooksul metsaökosüsteemist lahkunud süsiniku hulga sidusid sellised kaasikud tagasi kümnendaks aastaks.
Esimestel kasvuaastatel sidus Auna ja kaasautorite uuritud 2–8 aastastes kaasikutes süsinikku peamiselt vohav alustaimestik. Seda nii looduslikult uuenenud kui ka inimese poolt istutatud puistutes. Aastate möödudes noorte puude mõõtmed suurenesid ja suurenema hakkas ka puudesse seotava süsiniku kogus. Lisaks maapealsele osale oli kiire ka puude juurestike areng, nii liikus üha enam süsinikku mulla all peituvasse biomassi.
Metsaökosüsteemist väljub süsinik peamiselt heterotroofse mullahingamise teel, mis tekib mullas oleva orgaanilise materjali lagunemisel. Nimetatud voo hindamine on metsasüsiniku uuringutes suure tähtsusega. See määrab suuresti ära, kas metsa seotakse rohkem süsinikku, kui sealt lahkub.
Aun ja tema kolleegid said teada, et noortes kaasikutes oli heterotroofne mullahingamine suurusjärgus 4–6 tonni süsinikku hektari kohta aastas. Sarnane tulemus saadi 32- ja 45-aastastes arukaasikutes läbiviidud mõõtmistel. Mullast veega väljaleostuv süsiniku hulk oli tühine ega mõjutanud metsa süsinikubilanssi.
Maaülikooli metsateadlaste poolt uuritud 4–5-aastaste kaasikute hulgas oli nii süsinikku siduvaid kui ka seda atmosfääri paiskavaid puistusid. Sõltuvalt metsast vabanes sealt aastas hektari kohta atmosfääri kuni 2,5 tonni süsinikku või seoti seda kuni 1,5 tonni jagu. Vanimas, 8-aastases katsepuistus seoti hektari kohta ligi 4,5 tonni süsiniku aastas ehk tegemist oli kliimat jahutava metsaökosüsteemiga.
Aun kasutas kaasautoritega töös rahvusvaheliselt tunnustatud NEP meetodit (i.k net ecosystem production). Metoodika põhineb ökosüsteemi sisenevate ja sealt väljuvate süsinikuvoogude hindamisel.
Põhjamaades, sh Eestis asendatakse küpseid metsi noortega peamiselt lageraiega, kuna on see tõhusaim viis noore metsa kasvamaminekuks. Kliimamuutuste tingimustes on oluline teada, kuidas muutub lageraie järgselt metsaökosüsteemi süsinikuringe ja millal hakkab noores metsas süsiniku sidumine ületama õhku paisatavat süsiniku hulka.
Aun ja tema kolleegid rõhutasid, et noore metsa süsinikusidumise võime sõltub suuresti metsauuenduse edukusest ehk sellest, kui kiiresti hakkavad noored puud peale raiet kasvama. Seega peaksid metsaomanikud peale raiet hoolitsema kvaliteetse metsauuenduse tekke eest. Seda saab teha raiesmikule noori puid istutades või metsa looduslikule uuendusele kaasa aidates.
Uuring ilmus ajakirjas Scandinavian Journal of Forest Research
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa