Tallinna Ülikooli antropoloogia lektor Joonas Plaan rääkis Raadio 2 saates "Pulss", et toomapäeval alustati jõuludeks valmistumisega: inimesed hakkasid kodusid kraamima, et lahti saada mustusest, aga ka aastaga kogunenud vihast, ängist ja töömuredest. "See kõik püüti pakkida teatavasse vormi: meisterdati nii õlgedest kui vanadest riideräbalatest kaltsunukke. Sinna sisse pandi kõike, mida kodust leiti, näiteks juuksekarvu, tolmu või ka kööginurgast välja tulnud vanu konte. Kõik, mis kaasnes mustusega, läks nuku sisse," rääkis Plaan. Taolisi nukke nimetati Tahma-Toomaseks, Must-Toomaseks või Jõulu-Toomaseks.

On mitmeid võimalusi, mida nukuga edasi tehti. Ühe kombe kohaselt viidi Tahma-Toomas teise inimese, tavaliselt naabri ukse taha. Antropoloogi sõnul anti niimoodi inimesele märku, et ta nuku valmistajale väga ei meeldi või siis märgistati nukuga keegi, kes on teinud aasta jooksul midagi säärast, mis on nuku valmistaja tigedaks ajanud. Kui inimene märkas, et nukk on tema ukse taga, tuli Tahma-Toomasest lahti saada ja see järgmise inimese ukse taha viia. See, kes leidis nuku oma ukse tagant pärast uusaastaööd, sai uueks aastaks külge kehva märgi.

Vahel juhtus sedagi, et Tahma-Toomast mitte ei viidud naabri ukse taha, vaid see peideti kellegi koju. Kui koduomanikul jäi kaltsunukk kahe silma vahele, näitas see ilmekalt, et tegemist on räpase inimesega, kes oma tare ei korista.

Teise kombe kohaselt anti kaltsunukule peksa. "Seda peksid nii lapsed kui ka täiskasvanud. Just seepärast, et peksta majast välja mustus ja äng. Seejärel viidi nukk õue. Mõned viisid ta päris kaugele metsasügavustesse, teised viskasid lihtsalt toast välja. See jällegi sümboliseerib ennekõike puhastumist, mis jõuluajaga kaasas käis," lausus Plaan.

Tahma-Toomaseid tehti vahel ka inimsuurusena ja nukule püüti nägu külge anda. Tänapäeval on sel traditsioonil Plaani sõnul vähe väärtust, sest ennekõike oli see seotud maaviljeluse ja põlluharimisega. "Toomapäevaks oli suured tööd tehtud ja mis sa seal kodus ikka teed. Tol ajal ei olnud ju telekat või muud taolist meelelahutust, seega oli Tahma-Toomase valmistamine üks meelelahutus," selgitas Plaan.

Koos põlluharimise kahanemisega 19. sajandi lõpus kadus ka Tahma-Toomase meisterdamise komme. Samamoodi nagu kadus eestlastele oluline jõulukomme tuua õled tuppa. Õled toodi enne jõule tuppa siis, kui põrandad olid puhtaks pestud. Need aitasid põrandat kuivatada ja nende peal oli ka hea paljajalu kõndida. Õlgede tuppa toomise komme pärineb Plaani sõnul juba 11. sajandist Euroopa kuningalossidest ja kirikutest.

Koos õlgedega kaasnes antropoloogi sõnul ka see, et midagi tuleks nendega ikkagi teha peale selle, et paljajalu on nende peal mõnus kõndida. "Kõik teavad erinevaid roost või õlgedest tehtud kaunistusi ja see komme käis käsikäes õlgede tuppa toomisega. See traditsioon on tagasi tulemas, mis on iseenesest tore. Sellel küll praktilist väärtust ei ole, aga igasugune käeline tegevus ja üheskoos lastega meisterdamine on üks igati vahva traditsioon," rääkis ta.

Plaan rääkis, et traditsioone mõjutavad väljastpoolt tulevad tegurid ja seetõttu kaovad osad kombed ajaga ning tulevad hoopis uued traditsioonid peale. Samal ajal on traditsioone, mis on jäänud aastasajast aastasajasse püsima. "Võibolla seepärast, et nad liidavad meid pere või inimestena," mõtiskles Plaan.

Sarnased kombed üle maailma

Joonas Plaan rääkis, et õpetab Tallinna Ülikoolis rahvusvahelistele tudengitele antropoloogiat ja palus neilt ülevaadet, millised kombed on kellegi riigis jõulude aegu. Üheltpoolt tuli tema sõnul palju sarnast välja. Näiteks on jõuluvana olemasolu, aga ka teatavate söökide valmistamine muutunud küllaltki universaalseks. "Võibolla kõige toredam ja olulisem traditsioon, mis levib üle maailma, on kokku saamine ja pere keskis istumine. Seda näeb nii Nicaraguas, Guatemalas, Austraalias, aga ka meil siin Eestis," lausus ta.

Päkapikkude traditsiooni peetakse vahel eestlastele omaseks kombeks, aga Plaani sõnul on see mujalgi levinud. Näiteks käivad päkapikud Islandil, küll aga hakkavad nad seal sussi sisse maiustusi poetama 12 päeva enne jõule. Eestis aga traditsiooniliselt kas 1. detsembril või 1. advendil. Vahel inimesed vaidlevad selle üle ja Plaan ütles, et õiget vastust siinkohal ei olegi. "See vaidlus iseloomustab traditsioone hästi: traditsioon ei ole midagi sellist nagu riigipüha, kus tuleb teha nii nagu reeglid ette näevad," ütles ta.

Samas on jõulukombeid, mis on iseloomulikud mõnele kindlale piirkonnale. Plaan tõi näite hispaania tudengist, kelle sõnul on seal kombeks jõuluõhtul kell 12 öösel viinamarju süüa. Kokku tuleb suhu pista 12 viinamarja ja seda iga kord, kui kell lööb. "Mu tudengi sõnul teevad seda kõik hispaanlased: nii kuningapere kui ka lihtne tööline. See ilmselgelt liidab üheltpoolt seda rahvust. Teisalt on tegemist ka toreda perekeskse ja naljaka kombega, sest püüa korraga 12 viinamarja suus hoida," sõnas Plaan.

Antropoloog rääkis, et võib juhtuda, et ühel hetkel on ka meil Eestis siin taoline komme. "Võib-olla mõni pärast minu jutu kuulamist katsetab seda jõuluõhtul."

Plaan rääkis, et jõulude ajal tehtavad tegevused on seotud sellega, mida tehakse väljaspool pühadeaega. Hispaanias kasvatatakse viinamarju ja seega on ka loogiline, et jõulukomme on sellega seotud.

Guatemalast pärit tudeng rääkis aga Plaanile, kuidas seal on jõulude ajal kombeks osta uus kostüüm. "Sul peavad olema jalast peani uued rõivad. Need võivad olla dressid, aga ka midagi pidulikumat. See, et tuleb midagi uut osta, viitab aga tarbimisühiskonna kommetele," sõnas Plaan.

Kapitalismi pealetung

Praegu ollakse mõjutatud ülemaailmsetest trendidest, mida Plaani sõnul kujundab ennekõike turumajandus ja kapitalism. "Kui mõtleme punases rüüs jõuluvana peale, siis see on tulnud meile Coca-Cola reklaamist. Jaapani komme, kus minnakse jõuluõhtul KFC praetud kana sööma, on tulnud ühes suurest 1970. aastate reklaamkampaaniast. Paljud taolised kombed, mis on muutunud universaalseks, on kujundatud ennekõike kaubanduslike võtete poolt," selgitas antropoloog.

Seega tasub Plaani sõnul tunda uhkust ja rõõmu ainulaadsetest kommetest. Tahma-Toomase meisterdamine ei pruugi olla tema sõnul just see komme, millest kümne küünega kinni hoida, aga näiteks jõulupakkide lunastamisel luuletuse lugemine küll. "Minule ühel hetkel tuli üllatusena, et tohoh, me olemegi justkui ainukesed, kes luuletust loevad. Ma ei ole kuulnud ühestki teisest rahvusest, kes seda jõulude ajal teeks," rääkis ta, kuidas mujal saavad inimesed kingitused lihtsalt niisama kätte.

"Luuletuse lugemine näitab seda, kui oluline on eestlaste jaoks haritus. See komme tuli meile mõisaaegu, kui avati esimesed külakoolid ja see on väga hästi juurdunud meie traditsioonidesse ja näitab hästi, mis on eestlastele oluline – haritus," rääkis Plaan.

Teine kord võivad traditsioonid olla väga perekesksed ja üldse mitte laialt levinud. "Kõik võiksid mõelda, kas neil on mõni ainulaadne traditsioon, mida nad järgivad. Näiteks teatud laulude laulmine jõuluõhtul või hoopis tantsimine, aga ka see, et vanaonu joob end kaunis purju ja siis on tegemist naljaka traditsiooniga," sõnas ta.