Varem arvati, et õpilased peavad lihtsalt kuulama ja teadmisi vastu võtma. Nüüdseks me teame, et arusaam, kuidas või miks mingi asi maailmas toimib, näiteks kuidas mõni arvutustehe käib või mis see fotosüntees on, areneb iga inimese peas omasoodu. 

See tähendab, et kasvõi fotosünteesist arusaamiseks on vaja isiklikku kogemust olukordadega, kus fotosünteesiga kaasnevad nähtused esinevad. Tuleb näha õuna kasvamas, lehti rohelisena, kui need päikesevalguses saavad olla, ja kollasena, kui need on pikalt pimedas.

Lisaks tuleb illustratsioonide ningmuude meeleliste abivahendite ja selgituste abil edasi anda, mis pani kunagi teadlaseid esimest korda mõistma, mis on klorofüll ja mis on selle roll taimes. Ainiti kogetu mõtestamisest siiski ei piisa. Õppur peab ka ise uue teadmisega mängima ja selle kallal pusima. 

Minu doktoritöö uurimusest selgus, et õpilased, kes esmalt ise ülesande kallal pusivad ja alles seejärel loevad ülesannet puudutava nähtuse kohta, oskavad paremini õpitud nähtust teises kontekstis esinenud ülesande lahendamisel kasutada kui õpilased, kes ainult loevad.

Uurimuse käigus said nad valida, kas esmalt lahendada ise, kuidas fotosüntees õuna kasvamise kontekstis töötab ja siis selle kohta lugeda või minna kohe lugema. Pärast valisid pusijad enam õigeid vastuseid, kui neilt küsiti puu ja fotosünteesiga seotud nähtuse kohta, mis õuna kasvamist ei puudutanud. 

Kõrvalise abita ülesannet lahendades saab inimene mõelda varasematele teadmistele ja kogemustele. Ta saab ennustada juba olemasoleva pinnalt, kuidas ta mingit probleemi lahendaks.

Paratamatult tekib sellise pusimise käigus ka vigu. Tuleb välja, et need on kasulikudu. Ise esmalt probleemi lahendada katsudes tekib hulk õppimiseks vajalikke seoseid ja küsimusi: kas ehk asi toimib nii või naa? Kui inimene tunneb arusaamatuse tunnet ehk kognitiivset konflikti ja esitab küsimusi, on ta valmis uued teadmised varasematega kokku siduma. 

Sellisel viisil uute teadmiste vastuvõtmine tekitab palju rohkem erinevaid seoseid varasemate teadmistega, kui lihtsalt seletuse kuulamine või lugemine. Õpikunäidetele lisaks uue nähtuse eluliste kogemustega sidumine aitab seda nähtust paremini mõista ja rakendada teadmist uutes olukordades.

Arusaamatuse tunne on aga tugev emotsioon ning selle lahenemine annab ahhaa-elamuse. Rohkemad kogemused, mitmekülgsemad seosed ja tugev emotsioon aitavad lõpuks ka õpitut paremini mäletada. 

Seega, lubades endal esmalt katsetada ja vigu teha, tekivad tugevamad ja mitmekülgsemad seosed – see tähendab, õpitakse sügavamalt.