Ühiselu kiirendab imetajate arengut
Ühenduses on jõud. Värskest teadusuuringust ilmneb, et ühiselulised imetajad on evolutsioonis kiiremini edenenud kui üksiku eluviisi harrastajad.
Briti ja Ameerika teadlased eesotsas Anjali Goswamiga Londoni Loodusmuuseumist analüüsisid pärisimetajate kolju ehituse muutusi evolutsiooniloos, skaneerides selleks enam kui 300 koljusäilikut enam kui 20 muuseumist mitmelt poolt maailmast.
Pärisimetajad on kõik imetajad, kes ei ole nokklooma sugused ainupilulised ega känguru sugused kukkurloomad.
Teadlaste seadeldiste alt käis läbi nii väljasurnud liikide kui ka tänapäeval elavate liikide koljusid.
Imetajaid leidus maakeral juba sauruste ajalgi, kuid siis olid nad kõik suhteliselt ühesugused ja suhteliselt väikesed. Kohe pärast sauruste hukku puhkes aga imetajate seas kiire ja laialdane mitmekesistumine.
Goswami ja ta kolleegide uuring osutab, et üsna peagi imetajate suur üleüldine arenguhoog vaibus. Arenguspurte on ette tulnud ka edaspidi, kuid need on kõik olnud märksa nõrgemad kui see esialgne.
Teadlased püüdsid nüüd neid spurte sobitada muude paleontoloogiliste ja bioloogiliste teadmiste taustsüsteemi ning jõudsid järeldusele, et evolutsiooni kiirendavad tegurid peituvad tihtipeale loomade asuala eripärades ja tarbitavas toidus, aga ka ühiselulises käitumises ja hoolitsuses järglaste eest.
Nii selguski, et ühiselulised imetajad on arenenud üksikelulistest palju kiiremini ja mitmekesisemalt. Näiteks esineb sõraliste seltsi kuuluvatel loomadel väga laias valikus erisuguseid sarvi, millega üksteise ees uhkeldada ja mida võitlusrelvana kasutada.
Ka vette elama kolinud imetajad nagu vaalad ja hülged on oma arengus imetajate üldtempot ületanud.
Samuti võib täheldada, et taimetoidulisi loomi iseloomustavad kiiremad muutused kui lihatoidulisi; arvatavasti sõltuvad nad väga tugevalt taimestiku koosseisust oma elupaigas.
Loomad, kes noorpõlves vajavad vähem vanemlikku hoolt, nagu hobused või antiloobid, on huvitaval kombel arenenud kiiremini kui näiteks primaadid, kellega vanematel tuleb titeeas palju tegeleda.
Goswami ja kaasautorid kirjutavad sellest kõigest lähemalt ajakirjas Science.
