Kummituslik kaugmõju on tõsine teadus
Neil pisut vanamoodsatel kõrvaklappidel, mille kuuldenöpsid on omavahel juhtmega ühendatud, kipub see juhe taskus olles minema spontaanselt väga keerukatesse põimingutesse.
Kvantmehaanika kummalises maailmas võivad osakesed mõnikord omavahel tihedasti põimuda ka juhul, kui nende vahel mingit juhet ega muud nähtavat ühendust üleüldse ei olegi.
See on kvantpõiming, olek, mille uurimise eest saavad tänavu Nobeli füüsikaauhinna Alain Aspect, John Clauser ja Anton Zeilinger.
Üksteist aastat tagasi, sügisel 2011 ütles tänavune nobelist Zeilinger Viinis oma Boltzmanni tänava laboris kvantpõimingu kohta järgmist:
Einsteinil oli paljudes asjades õigus, nagu näitavad üha täpsemad ja täpsemad katsed eri- ja üldrelatiivsusteooriast tulenevate järelduste tõestuseks. Kuid kvantnähtuste, sealhulgas põimingu suhtes oli Einsteini skeptilisus tagantjärele tarkuses liigne.
Tänapäeva teadus on kindel, et väikesed aineosakesed, mis on kord omavahel teatavat laadi ühendusse viidud, säilitavad ühendust ka edaspidi, teineteisest põhimõtteliselt kas või valgusaastate kaugusel olles, ja tunduvad teineteise olekumuutusest teada saavat hetkega, ootamata ära isegi aega, mis kuluks nende vahelise vahemaa läbimiseks valgusekiirel.
Selle teadusliku kindluse saavutamisel ongi Aspectil ja Clauseril olnud täita tähtis roll, Zeilinger on aga põimingut edasi uurinud ja tegelenud ka kvantteleportatsiooniga ehk informatsiooni hetkelise edasikandega põimitud osakeste vahel.
Imepärase kvantmaailma mõistatuslikkus võib tekitada kummastust ja hämmingut, kuid põimingu põhimõttele võib üles ehitada ka sedavõrd praktilise seadme kui kvantarvuti. Aga kvantarvutite kasutuselevõtu järel ei ole maailm enam endine.
