Tehislikud hiirelooted aitavad mõista nurisünnituste tagamaid

Juba teine teadlasrühm teatas sel kuul, et valmistas laboris sünteetilisi hiirelooteid. Tüvirakkudest loodete valmistamiseks ei kasutatud seejuures mitte ühtegi sugurakku.
Ühendkuningriigi teadlaste sõnul said nad hakkama geneetilise insenerikunsti vägitükiga: neil õnnestus luua kunstlikud hiirelooted kasutamata seejuures muna- ja seemnerakke. Töörühm kasutas selleks hoopis tüvirakke. Sünteetilised looted püsisid elus umbes nädala ning neil hakkasid arenema aju, süda ja muud elundid, vahendab Gizmodo.
Autorite endi sõnul võib nende töö tulevikus aidata paremini mõista, miks inimeste rasedused vahel varakult katkevad. Samuti võib kogemus olla õpetlik laboris siirdamiskõlbulike elundite kasvatamisel.
Veel üks võimalus
Ehkki looduslike loodete uuringutest teavad teadlased bioloogia kohta juba nii mõndagi, pole elusorganisme kasutades just kõige lihtsam uurida kõiki nende varase arengu üksikasju. Seepärast otsivad teadlased pidevalt võimalusi oma töö hõlbustamiseks.
Üks võimalus on lasta laboritingimustes teatud piirini areneda viljastatud loodetel. Teine võimalus on kasvatada kunstlikke, kuid lihtsustatud loote- või elundimudeleid. Uus teadustöö pakub ühena esimeste seas välja kolmandagi võimaluse: valmistada ise nullist peale toimiv hiireloode.
Cambridge'i Ülikooli teadlaste juhitud uuringule eelnes aastatepikkune teadustöö. Oma loote valmistamiseks ühendasid nad omavahel kolm peamist loote tüvirakkude tüüpi. Nad jälgisid sealjuures, et rakkude omavaheline vahekord ja ümbritsev keskkond sarnaneks päris hiireüsas nähtavale. Nii said rakud omavahel suhelda ja jäljendada loomuliku lootearengu käigus toimuvat.
Loote arenedes hakkasid rakud moodustama nii-öelda loote ehituskive. Ühtlasi tegid need järk-järgult läbi loote varajased arengujärgud, sealhulgas moodustus rebukott, aju ja tuksuv süda. Kunstlooted püsisid elus kuni kaheksa ja pool päeva.

Põhjalikum teadmine loodetest
Ühendkuningriigi töörühm pole päris esimene, kes sünteetilise hiireloote valmistamise au endale taotleda saaks. Tänavu augusti alguses teatas üks Iisraeli teadlasrühm sarnasest saavutusest. Samas kulus uue töö autorite sõnul nende artiklil avaldamiseelsele ülevaatusele pea terve aasta. Samuti väidavad nad enda mudeli olevat seni kõige põhjalikuma.
Uuringu autori Magdalena Zernicka-Goetzi sõnul on tegu esimese mudeliga, mis võimaldab uurida terviklikult areneva loote aju arengut. Hinnanguliselt võib lõppeda nurisünnitusega viiendik kuni pool rasedustest. Sealhulgas ei pruugi ka paljud katseklaasis viljastatud looted emakasse kinnituda või mingil muul põhjusel seal kasvama hakata.
Zernicka-Goetzi ja tema töörühma sõnul võiks nende uuring edaspidi aidata paremini mõista loote kõige varasemaid arengujärke. Nii saaks kindlaks teha, mis põhjustel katkevad paljud rasedused suisa nii vara, et inimesed pole oma rasedusest isegi teadlikud. Samuti võib uuest tööst abi olla siirdamiskõlbulike kunstelundite valmistamisel.
Töö võib ühtlasi aidata edaspidi täpsemini tuvastada raseduse algstaadiumis võimalikke lootedefekte. Oma varasemates uuringutes leidis töörühm näiteks, et rakukahjustuse diagnoosi saanud loodetest ei teki sugugi mitte kõigil hiljem terviseprobleeme, sest loode võib end mingil määral ise ravida.
Üks samm korraga
Tehisloodete valmistamise valdkond on samas alles lapsekingades. Nii tõstatavad sedalaadi teadustööd ka omajagu eetilisi küsimusi.
Mullu lõdvendas Tüviraku-uuringute Selts oma laboris inimloodete kasvatamise juhiseid. Lihtsamate inimloote-mudelite kohta sellised juhised aga ilmselt ei kehti. Nagu uus teadustöö aga näitas, võib teadus varsti jõuda samas keerukamate mudeliteni, mis reeglistiku alla juba mahuvad. Magdalena Zernicka-Goetzi töörühm plaanibki edaspidi kunstlikke inimlooteid arendada.
Kõik see on praegu siiski tulevikumuusika. Esialgu nuputavad teadlased, kuidas luua kunstlikke hiirelooteid, mis jääks laboris ellu ka peale selle esimesi arengujärke: hiire täielik areng kestab umbes 20 päeva ehk enam kui kaks korda kauem, kui neid praeguses töös jälgiti. Tõenäoliselt eeldab see kunstlikke emaüsade või platsentat meenutavate struktuuride loomist.
Uuring avaldati ajakirjas Nature.
Toimetaja: Airika Harrik